...box of chocolate,red wine and voices in my head...

About changes, memories and inspiration

2010-07-19T00:31:00.003+03:00

It is amazing, how time just literally flies. I was tiding my room today and found a shoe box full of my old diaries - of course I started to read them....oh dear, have I changed! I remember, when I was younger everybody told me that I was clearly the most emotional person on earth, the most mood-changing, longing for romance-kind of person... It did kind of hurt my feelings back then, but oh god, it was true. These diaries are full of that emotional crap and I was almost embarrassed to read them, but well hey, thats all still me.

The passed two years have calmed me down in a way, I have seen and felt many things and it is only normal just to grow up in some point. The year in Spain was absolutely amazing! I have never been happier - I found the most fantastic "spices of life" - great food, breathtaking beautiful places and love.

This experience gave me a lot of inner strength, that I'm only now starting to realise.

Living in London is crazy, scary, difficult and fantastic. And I absolutely love it! Life, people, places...Concerts, music, art... Definitely my place to be at the moment!

Today, standing on the doorstep of my 25th birthday I can say that yes, I know where I'm coming from, where I stand at the moment and most importantly - where I am going! Sometimes its all about enjoying the moment and being happy, but then again, doesn't it make you happy, if you know what you want! Most people are unhappy because they don't know...

I know, that I'm going to have an amazing birthday-party in Riisipere, in my country house (summer residence ;) and all my closest friends will be here!!! I don't even care about the presents, because lately the time you spend with your family and friends is the greatest present! After all, I don't live here anymore and I don't see "my people" very often!

Well...happy new year to me :)

Rebirth of my blog

2010-04-06T23:28:00.003+02:00

Soo... I did it - I moved to London. Before I start describing London, I need to explain something: my blog has been silent for many months and before the last post even more silent for months. I haven't felt the inspiration for writing....Which is a pity... I also haven't exactly felt it for taking photos either... :( but yesterday I was walking in a Park - everything was so beautiful and inspiring and I had an idea - I felt a sudden urge to write my diary again and why not to do it IN ENGLISH!

The spring in London has started. I feel it! Its in the air and in my head. Although I have lots of writing and practicing to do, I still had couple of seconds to stop and breathe in the fragrance of spring!

London - London is amazing, fantastic, lovely.... crowded, smelly, busy, huge city! You need to move fast, think fast and act fast, only then you will survive! During the six, almost seven months I have learned to avoid rush hours and I'm used to carry an umbrella even with a sunny day, because you'll never know what kind of weather you could have after one hour.

I have been to amazing concerts at Wigmore Hall, Royal Festival Hall, Barbican Centre... I have visited National Gallery four times, my second favorite is Tate Modern...

At the moment we have three weeks holiday from Guildhall and I'm preparing for my final recital in Estonian Academy and writing my dissertation...aaarrrgghhhh...

Guildhall is colorful...the people are very nice, different, crazy, polite, cool... musicians - we have to be a little of everything.

I have found friends, fantastic ensemble partners and great professors. I still can't believe where did I take the courage to go for the audition to Guildhall...I still feel a little bit that I don't deserve it. But I definitely damn love it here!

well...I have explained myself..... See you tomorrow!

London diarys

2009-09-23T22:31:00.002+02:00

London - that's my city!

Tere kallis blogi!

Kurb, et olen nõnda sõnaaher olnud netimaadel. Ilmselt on sellel lugematul hulgal põhjusi, mida ei hakkagi hetkel lahkama!

Málaga aasta niidiotsad sõlmisin juba juuni lõpus, kuid süda on mul selle paigaga ja kogu Hispaaniaga seotud ilmselt elu lõpuni! Leidsin sõprust, head toitu, rõõmu, sädet, lõõmavaid kirgi just muusika poole pealt ning armastust!

Olen alustanud oma elus uut perioodi, mille nimeks on London :)

Esimene nädal Guildhall'is möödus kiirelt, pidevalt mingeid pabereid täites ja pealaialiotsas ringi joostes!

Londoni elurütm on midagi, millega harjumiseks läheb ilmselt veidi rohkem aega, kui 10 päeva. Kuid juba tunnen end suhteliselt koduselt. Üha enam tundub mulle, et kodulinn Tallinn on justkui väike küla ning seda kõige paremas mõttes! Samas suur õnneotsijaid kutsuv London on nagu saladuste laegas, kus iga nurga pealt võid leida kalliskivi! Kindlasti peab siin igal sammul oma õiguse eest seisma ning nõudma ja enda kaitseks igasugu pabereid näitama.

Hetkel kutsub mind unemaa, kuid kavatsen õige pea veelgi rohkem Londoni päeviku teemadel blogida :)

xxx

Jaanuarimõtted

2009-01-18T16:16:00.002+02:00

Tere üle pika aja..

Esimene suur ahvivaimustus Hispaania-maast on möödunud - nüüd ma lihtsalt elan siin toredal lõunamaal, kus inimesed on vahvalt emotsionaalsed ja räägivad ülikiiresti:)

Olen veidi kurb, et pole suutnud korralikult blogi pidada. Mitte et poleks sündmusi millest kirjutada, kuid vahel tundub, et on parem salvestada need oma mällu, kui üritada neid püüdlikult veebipäevikusse talletada. Samuti on mul ka pildistamisega.. Siin on nii palju ilusat, aga ma lihtsalt ei jaksa kõike pildistada - seda on liiga palju! Ei taha lihtsalt kirjutada kirjutamise pärast ja pildistada pildistamise pärast...

Jõulud kodus möödusid suhteliselt kopsupõletikuliselt ning 2-nädalase jõulutoidu- ning antibiootikumidekuuri tähe all. Vähemalt olen nüüd terve!

Täna hommikul ärgates tundus esimest korda toatemperauur normaalne, ei pidanudki kohe seda imelikku küttekeha, (mis neil siin hispaanias moes on) sisse lülitama. Ilm on muutumas soojemaks ja see on hea! Esimene märk Málagas kevadest :) Ehk saab juba märtsis randa...

Muutun ka mina - rahulikumaks, muretumaks ja enesekindlamaks. See oli ainuõige otsus Eestist mõneks ajaks "põgeneda". Peale jõule oli hetkeks veidi raske siia naasta, kuid siiski kasulik! Olen siin olnud 4 kuud ja mõtteriiulitel hakkab valitsema vaikselt mingi kord ja selgus.

Suuremad unistused on täitumas... Uskumatu, kuid septembris kolingi Londonisse! Üle hulga aja tunnen, et võin endale pika pai teha oma otsustuste eest. Idee audtitonile minna oli hulljulge ja ma ei uskunud iial, et mind vastu võetakse. Ma olen endale midagi väga olulist tõestanud...

Nüüd peab vaid samas vaimus jätkama ja veel kolm korda rohkem harjutama, et järgmine aasta tulevaste koolikaaslastega "samas liigas" püsida! Oeh...ja muidugi raha koguma!

Hispaania-maastikul olen samuti edusamme teinud - pursin vigast ja konarlikku hispaania keelt, mul on siin paar head sõpra ja palju tuttavaid...ja isegi paar orkestrit on mind kehaks kutsunud... sujub!

...la vida es bella...

2008-10-28T23:45:00.002+02:00

Mõtlen siin, et poolteist kuud vaikselt tiksub täis Hispaania aega... Oktoobri lõpp.

Täna on esimest korda külm. Hommikul sadas vihma ning kraadid langesid mitme pügala võrra...hetkel rekordiline 14 kraadi! Minu siinoleku jooksul on harva isegi õhtul alla 20ne...

Eks jõuab see "talv" kord ka siia...

Täna arvutasin esimest korda mõttes, kaua aega kojuminekuni on :) väike koduigatsus. Eestis on kindlasti kaubamaja vaateaknad jõuluvanadega kaunistatud ning Tammsaare pargis on jõulutulukesed puudel... Mis oktoobri lõpus on muidugi häbitult vara...aga vähemalt annab see inimestele lootust, et jõulud on tulekul...on mida oodata!

Kahju, kuid ma ei jõua jõuluballiks koju...meil on siin sümfi kontsert samal õhtul. Oleks tahtnud ballile minna...EMTA jõulupidu on selles mõttes väga emotsionaalne - alati tulevad kõik ju jõuluks koju ja seal kohtutakse üle pika aja... kahju!

Olen siin puhanud päris hästi...mõtted on küll selged...kuid ikkagi on kogu aeg uni...

Kui aega on laialt käes, kipub see käest libisema sellegipoolest. Aeg-ajalt on keskendumisraskused harjutamisel...ei teagi miks...

The Girl from the North Pole

2008-10-21T21:34:00.002+02:00

Märkamatult on möödunud juba üle kuu aja siia saabumisest... Tasahilju on Hispaania nii oma inimeste, toitude, muusika, kui elustiiliga mulle hinge pugenud.

See on lihtsalt uskumatu põhjamaa tütrikule, et 21. oktoobril võib 24 kraadi olla... Ma olen endiselt hämmingus. Põhimõtteliselt on siin veel rannailm.

Ma arvan, et ma pole kunagi nii muretu olnud nii pikka aega järjest nagu siin see esimene kuu. Mu ainukesteks muredeks iga päev on:

1) harjutamine - mis polegi mure, vaid rõõm, sest siin saan seda teha nii palju, kui tahan ja millal tahan.. ning suhtun sellesse niikuinii rohkem kui omaette mediteerimisse (kodust põgenenud muusik, kes tuli Hispaaniasse "mediteerima").

2) mida süüa teha? - ja see on mure, sest olles juba 5-erineval moel makarone hakklihaga teinud, ja siis veel 7 erineval moel makarone kanaga teinud...ning vahepeal ka riisi ... noh...mis seal siis veel üle jääb? Kartulit ole ka elu jooksul liiga palju söödud.

Tulingi siia selle mõttega, et võtta see aasta puhtalt iseendale. Et mõelda enda asjade üle, mis ma elust arvan...mida MINA vajan, mida mina ISE soovin...mitte mida inimesed minult soovivad või miuLE soovivad! ...ja üldsegi, tulin, et mõelda ainult siis kui tahan. Olla vaba...kohustustest, käskudest, keeldudest..ja see meeldib mulle!

Elu jooksul olen alati tahtnud kogu aeg suhelda...mulle tundub, et vahelduseks on hea mitte eriti suhelda! Tihti möödub päev sõnakestki lausumata lihtsalt mõtteid mõlgutades ja pilli mängides. Vahel küsin poemüüjalt püüdlikult midagi ning ehmun, kui sealt mulle täiesti tundmatu jutuvada valla pääseb...

Mu väike Kodutuba on täpselt nii suur, et mitte oma mõtetega tülli minna ning veeta siin kas või päev otsa - harjutada, lugeda, süüa, muusikat kuulata...

Mul on Málagas paar sõpra, ja vähemalt 100 inimest, kellega mind on tutvustatud, kuid need nimed ei jää ju meelde...Minu jaoks ikka Euheniod ja Pedrod.

Vahel ei näe ma siinseid sõpru mitu päeva ja siis tekib suhtlemisvajadus kergelt. Kuid muidu, ma isegi natuke naudin, et siin keegi inglise keelt ei räägi, hea rahulik. Ja ise hakkan vaikselt hispaania keelt mõistma...vahel küll üle ühe või kahe sõna, kuid siiski...kuulamispraktika on oluline!

Kiiruse kammitsatest olen kuu ajaga juba vabanenud. Eesti elutempo on kiire. Paratamatult mängid siin-seal, käid tööl, koolis, harjutad siis kui aega saad ja ülejäänud vaba aja veedad proovides.

Eestis kogu aeg tahetakse sult midagi, telefon on pidevalt punane ja postkast arveid täis.

See kõik on pannud mu arengule mõnes mõttes päitsed pähe...või bloki peale.

Mu õpetaja P. rääkis mulle ükskord nalja: "Kas sa tead, mille järgi cellisti rahvamassis ära tunda?" "Ei tea..." "Noh nad on alati murelike nägudega...aga mille pärast nad mures on? No eks ikka kõrgete nootide pärast..." :D Ta ütles, et mina ja minu mäng on ka nagu üks suur mure...et mis sul viga on? :D Lõpeta muretsemine! Lase oma mäng vabaks...

Kuid Eestis ongi see "mure" sul kogu aeg kukil... ma arvan, et kui ma siit tagasi Eestisse lähen, mul vähemasti mõniaeg seda muret ei ole.

Sellised mõtted on täna mul peas...

p.s. kui keegi küsib, kust ma pärit olen, siis vastan ikka et "from the North Pole..." (ei viitsi enam seletada kus eesti asub)

Málaga Filharmoonia Orkester

2008-10-12T23:44:00.002+02:00

Wellllll......ma käisin oma esimesel kontserdil Málagas - Málaga Sümfooniaorkester!

Kontserdimajaks osutus kesklinnas asuv Teatro Cervantes! Akustika on rohkem küll sõnateatri moodi, kuid teater ise on päris kena ja armas. Orkestriliikmete hulgas oli võibolla 6 hispaanlast ning ülejäänud nimed, nagu kavalehelt lugeda võis, olid bulgaaria, ukraina ja vene päritolu. Loomulikult ka vähemalt kolm sakslast!

Kontserdil esitati Tšaikovski 3ndat klaverikontserti ning "Manfred'it ". Tase....nooooooh...kuidas nüüd viisakalt väljendada... (p.s.mulle meenus millegipärast minu endine töökoht Estonia ooperis, sest mõned tegelaskujud...prototüübid orkestrist meenutasid mulle kodust töökohta.) Üks tšellomängija oli täpipealt Sirje Juhkam...täpipealt! Teise viiuli kontsertmeistril olid päikseprillid ees (rannailmad ilmselt mõjuvad), metsasarved panid vahepeal täiiiiega kala...(vabandust väljenduse eest) ... kontsert oli kokkuvõttes ikka väga jube!

Pianist polnud kehv, kuid millegagi juskui ei hiilanud ka! Orkester ei saanud muidugi tema saatmisega väga suurepäraselt hakkama. Steinway kõlas nagu oleks kaas kinni ning sordiin peal...kahju solistist. Ainsad märkimisväärsed lülid orkestris olid esimene flööt, esimene oboe ning vioola kontsertmeister! Dirigent...ehh...kes ta oligi?Ei mäleta...

Sümfoonia....noh...las ta jääda

Igal juhul, nüüd tean, et sinna ma enam ei lähe! Kui just pole väga intrigeeriv kava..

Ma loodan, et asi oli lihtsalt selles, et hooaeg alles algas, ma tõesti loodan!

Igatsen ERSOt... :S

You know you are from Estonia when...

2008-10-12T16:03:00.004+02:00

Leidsin Facebook'ist väga toreda teksti eestlaste kohta, mille sooviksin siin avaldada...mõned killud on päris naljakad ning nii mõnedki on sulatõsi... Tekst on inglise keeles.

This group is for people who are either from Estonia or have met some Estonians in their life and made observations about Estonians. We know that stereotypes only tell you a part of the truth. That's why we don't take the following list too seriously...

You know you are from Estonian when...

1. You use the word ‘normal’ if something is ok.

2. When visiting friends abroad you bring along a box of Kalev chocolate.

3. You attended a song festival at least once either as a performer or as a spectator.

4. You know that going to the sauna is 80% about networking and 20% about washing

5. You are nationalistic about Skype (it is actually an Estonian company)

6. ‘Kohuke’ belongs to your menu

7. You declare your taxes on the internet like all modern people

8. You actually believed for a while that Latvians had 6 toes per foot when you heard that as a child

9. You are convinced that Estonia is very strategically located

10. You spent at least one midsummer in Saaremaa, Hiiumaa or one of the smaller islands

11. You can quote films like "Viimne reliikvia" and "Siin me oleme"

12. You spit three times around your left shoulder for good luck

13. Words like "veoauto", "täieõiguslik" or "jää-äär" sound perfectly pronouncable to you

14. You like bold statements, such as this one... ;-)

15. There can never be too much sarcasm

16. You can at times drink hot tea to hot food

17. You are disappointed that Jaan Kross never got the Nobel prize in literature

18. It would not be suprising for English-speakers to find your name naughty (Peep, Tiit, Andres [sounds like undress]) or hippy (Rein, Rain)

19. You have been to Finland

20. You say 'Noh' (sounds like NO) even when you speak English, just to confuse people

21. You know the lyrics to "Mutionu" and "Rongisõit"

22. You would never mistaken Kreisiraadio for a radio station

23. You would agree that wife-carrying is a real sport (at least as long as Estonians are winning)

24. Your best friend's girlfriend is your English teacher's daughter and they live next door to your grandparents, who were colleagues with your advisor, who is friends with your...

25. You think that any beverage below 20% is non-alcoholic

26. You check the thermometer before going out

27. You look in both directions before crossing the road, even if it's a one-way street

28. You grin very mysteriously when people ask about your national food

29. Even if you find the music by Veljo Tormis and Arvo Pärt not exactly easy-listening, you think they are great messengers for the country

30. You put ketchup inside your pasta (french-cooked gourmet faire la fine manger pasta) in order to not to get the ketchup-bowl dirty

31. You cheated on your wife/husband at least ten times but you still think you're in a good marriage.

32. When someone asks you "where is Estonia?" you quickly reply that it's located in Northern Europe close to Finland...

33. Your grandmother's "purse" is an old plastic bag that has been reused several times

34. Sour cream tastes good with everything

35. A foreigner speaks to you in broken horrible Estonian and you go on and on about how wonderful their Estonian is compared to "the Russians'"

36. You have ever worn or seen anyone wear "karupüksid"

37. You have heard the phrase "Estonians are slow" at least once

38. Kui sa saad aru, mis siia kirjutatud on

39. You find yourself continually ignoring the gender in other languages

40. You say 'kurat' as at least every second word

41. You consider running to the shop at 19.50 on Friday evening to buy some booze, a sport

42. You are a true Estonian when you come from Tallinn, because if you are from Tallinn you think Tallinn IS Estonia and that’s true of course that Tallinn is Estonia

43. When someone says "Estonians are so beautiful" you answer almost without emotions "I know"

44. You have tried to explain people that "kauboi" is actually a word in Estonian

45. You don't think that terviSEKS is a funny word

46. You don't find the Estonian equivalent to the expressions "twelve months", "1002" and "12 buses" remotely funny or rude

47. Even though you never met Toots, Teele and Kiir you know exact what they are like

48. You grin when someone you know says that they bought a BMW

49. You know how to end the sentence "Kui Arno isaga koolimajja jõudis..."

50. Verivorst tastes great (at least once a year at Christmas time)

51. You want truth and justice (tõde ja õigus) to rule the world

52. You think that the combination blue-black-white is cheerful

53. You know that love for 3 oranges is not a weird sex thing and the phrase "x 6 me" makes absolutely sense

54. For you it is totally normal to eat food gone sour (hapupiim, hapukurk, hapukapsas, hapukoor)

55. A language should have at least 14 cases

56. You know the moves to the song "Põdra maja"

57. You consider “Õllepruulija” an unofficial national anthem

58. Everyone in your family has pictures from funerals

59. You are so proud of every Estonian that you correct foreigners who say that the population is 1 million, not 1.3 million as it actually is

60. You know the moves to 'kaerajaan'

61. "Ühesõnaga" means that a really long explanation is coming

62. A mention of a town with a population of a million or more causes you to panic slightly

63. The phrase "go south, get some sun" can feasibly mean Latvia or Lithuania. The phrase "go north" is semantically null

64. It's been years since you've seen your paper passport and paper bus pass

65. And weeks since you've seen cash money.

66. And you barely remember that there are other forms of payment except electronic ones.

67. When you come to a city that has a subway, you are prepared to spend a day just riding it.

68. You presume that all other countries also have ubiquitous Internet access.

69. Four-digit bus route numbers cause your brain to shut down.

70. You feel that the University of Tartu is among the top 5 best/largest/oldest universities in the world, and if you've graduated from it, all paths in life are open for you.

71. Swimming in +18C water is a perfectly normal summer activity for you.

72. Although when summer does come around, you tend to be working that day.

73. You will die before finding out if anyone actually does buy all those black&white hand-knit sweaters in the Old Town.

74. You can name from memory all the really big musical acts that have performed in Estonia.

75. Walking down Viru street, you can accurately name all the cruise ships in Tallinn harbour on that day.

76. You know the names of all three black people living in Estonia.

77. You remember the 1-kroon bill and the 5-sent coin.

78. A person that speaks three languages isn't the slightest bit impressive.

79. Your biological clock senses with perfect accuracy the 15 minutes since you've parked your car in the center of town.

80. You have already been to Olde Hansa.

81. You know what the EURIBOR rate is right now.

82. If it takes more than 10 minutes to drive somewhere within the city, you are mildly annoyed because it is too far.

83. You are beginning to have a glimmer of hope for ever learning how to correctly pronounce Jüriöö Ülestõus.

84. Your doctor prescribes a visit to a tanning salon.

85. You take it as inevitable that you will need to go abroad for some things: clothes, footwear, books, theme parks...

86. First-graders with mobile phones no longer surprise you.

87. People who type slowly and carefully using only their index fingers are subconsciously considered to be foreigners.

88. The most difficult subjects you learned at school were Estonian history, Estonian geography and Estonian literature. And Russian.

89. You can speak with pride of Estonia's tallest mountain.

90. Buildings taller than 20 floors are sightseeing items where you bring visitors.

91. You are beginning to find Eino Baskin's jokes funny.

92. On June 23rd, you feel the irresistible urge to drink beer and eat barbeque meat.

93. When you hear "Kristina", you think of Shmigun, not Aguilera.

94. Every year you believe, deep in your heart, that Estonia will once again win the Eurovision Song Contest.

95. Potato to you is the same as rice to a Japanese.

96. You consider summer to consist of three weeks of bad skiing weather.

97. You can't imagine your life without "Kalev" and "Vana Tallinn", :) especially while having a deep look at the Tall Hermann and Oleviste sitting in the cafe inside the Old Town...

98. You're proud that Ernst Hemingway wrote that you can find at least one Estonian in every harbour in the world.

99. Ten months of the year it is too dark to be up and two months it is too light to go to bed.

100. You believe that Kalev will return because Kreutzwald wrote so.

101. You find nothing special about singing a super-state to collapse.

102. You look down on people who ask if Estonia along with the rest of Eastern Europe is civilized by now / if Estonia belongs to the EU.

103. You know what or where "Valli baar" is but you would not try "Millimallikas" they serve twice, unless someone else pays for it.

104. You wait for a green light at a pedestrian crossing even when there is no traffic to be seen.

105. You are obsessed with your mobile phone's ringtones and you can't wait to get a new mobile.

106. You have an account on rate.ee or used to have one until you realised there is also myspace, facebook and orkut which are way better.

107. a Southern European friend of yours is excited that it's miraculously snowing in their country and they tell you about it with enthusiasm but it doesn't move you at all.. at least not emotionally.

108. You know what "spikerdama" means and have good memories of it.

109. You don't understand the physics or chemistry your textbooks and teachers try to teach you because it's too complicated.

110. You are too lazy to walk.. so instead you take the tram, the bus or the trolley-bus and if you do that without a ticket you know why people call you a bunny.

111. You know what a "läbu" is.

112. You know that the word "aita" and "Tarapiita" possibly comes from the word "Taara, avita" and you know who Taara is.

113. You are crazy about tanning at Pärnu Beach.

114. You eat too many dairy products.

115. You have lived in flats more than houses.

116. You are proud that an Estonian day still continues even with metres of fat snow covering the streets because other countries like the US would call it a "snowday" which basically means they have no work or school.

117. You also know that if there is going to be another Ice Age the Estonian people will more likely survive better than the South or Western Europeans

118. And you like the global warming but you can't imagine a Christmas without snow.

119. You'd love to get your 12th grade exam results texted to you.

120. You have joined the "pohhuist" club or know people who are members of it.

121. You have porridge for breakfast.

122. You have had borsch or selyanka soup in your school.

123. You eat everything with sidrunipipar.

124. You notice summer has come because "Reporter" changes name to "Suvereporter"

125. You consider saying "Thank you" for someone's light for a cigarette rude.

126. You consider constantly smiling and friendly people high on drugs or just annoying.

127. Seeing baltic people abroad (anywhere except the Baltics and Poland) you feel great blood kinship.

128. You don't even expect a victory from the Estonian football team, but you still follow the game with great emotions.

129. You aren't surprised over news like "someone (age 18-25) rolled over with a BMW", "someone (age 18-25) was speeding (speed +30-... over the limit) with a BMW" anymore.

130. You can relate to the lyrics of "Depressiivsed Eesti väikelinnad".

131. You eat pea soup and a bun with whipped cream on Vastlapäev every year.

132. You prefer Pirita and Pärnu beach to Miami and Hollywood club (Tallinn) to Pacha (Ibiza).

133. You feel butterflies in your belly when you hear Tõnis Mägi's song "Koit".

134. You know that between two legs there is Rataskaevu street.

to be continued...

asjadest...

2008-10-08T14:42:00.002+02:00

Olen siin olnud juba peaaegu kolm nädalat! Elu siin tundub täiesti iseenesestmõistetav ning igapäeva toimetused on juba üsna automaatsed.

Ükspäev hakkasin mõtlem, et mida ma enne siiatulekut tegin... ja lihtsalt ei tulnud meelde - tee või tina! See tundub tõesti imelik, kuid pidin vähemalt 5 minutit meenutama, kuidas siis suvi tegelikult algas...

Mäletasin, et käisin Bayreuthis ning kui tagasi tulin, oli mul suur ja armas sünnipäevapidu Riisiperes! Ja siis äkki meenus kõik see horror...jubedad ilmad ja ÜENSO vabaõhukontserdid! (Siiani teeb mu pill kahtlast häält...) Põltsamaa lossihoov, Birgitta Festival, nii ÜENSO kui ERSOga, ööproov Pirita kloostris öösel kell 00:00, +6 kraadiga Põlvas klassikahitte esitada...öölaulupidu, kus sai kella 3ni öösel laval passida! Üritus oli muidugi vägev! Ja septembri alguses kandsin talvemantlit...

Siinne elu tundub kõik täiesti teine reaalsus! Kõik on lihtne, stressivaba ja aega on küllaga! Eelnev oleks nagu unenägu, ÕUDUSunenägu:D (nali).

Imelik, kuidas kolme nädalaga võib ununeda nii palju emotsioone.

Pärast Málaga aastat hakkan ilmselt oma elu liigitamagi enne ja pärast Málagat.

Üks asi muisugi on...palmid ei lähe sügisel punaseks ja kollaseks...aga vb siin lihtsalt pole veel sügis saabunud...hmmm....(alles kolm päeva tagasi peesitasin ju rannas ja käisin ujumas:D)

Esimene ametlik koolipäev - tunded enne ja pärast

2008-10-02T13:01:00.006+02:00

Eile olin terve päeva üliheas tujus (nagu iga teinegi päev siin väikeses paradiisis) ning lausa põlesin elevusest nagu väike laps enne esimest koolipäeva. Ilmselt mitte ainult rahvusvahelise muusikapäeva puhul, vaid tõepoolest eesootava esimese ametliku koolipäeva puhul Málagas. Tegin endale maitsva lõunasöögi - Spaghetti (mitte küll Bolognese, kuid) Napolitana! Väiksele säästukast ostetud purgisisule lisasin ananasse ning tulemus oli fantastiline. Ja muidugi ärgem unustagem oliivõliga kastetud salatilehti ja tomateid, mis siin iga lõunasöögi juurde, nagu kord ja kohus, käib!

Hea meel oli enda üle, pole ammu olnud aega korralikult süüa teha. Kodus ikka leppisin tihtipeale vaid akadeemia kohviku lalaldase sortimendiga võileibadest. (Mitte, et see nüüd oleks suurem kokkamine olnud, kuid siiski!)

Õhtul olin üsna murelik, sest trio tund pidi olema hommikul kell 9.00. Suurest sissemagamise hirmust panin mõlemad moblad kokku neljal erineval ajal helisema. Loomulikult ärkasin juba kell kolm öösel, vaadates kella, et ega ma ometi sisse pole maganud :D ja siis veel kell 5.10 ja 7.03... Õnneks sain u 7.35 voodist üles ning isegi ilma kellatirinata!

Minu uus rõõmus hiinlasest korterikaaslane oli juba ametis hommikusöögi valmistamisega.

Ka tema on tudeng ning kiirustas kooli. Olles rahulikult nautinud kodust kaasa võetud neljavilja putru ja kohvi, oli aeg kooli poole teele asuda.

Ma pole siin veel nii vara üles ärganud ning seega on nägemata jäänud varahommikune linn. Kui ärkasin, oli veel pime ja tähedki paistsid, kuid pool 9 oli õues juba valge! Ei ole siin ainult siesta, üllatavalt varajased on hispaanlased, seepärast vajavadki nad kesklõunal väikest unepausi.

Onud ja tädid ülikondades kiirustasid tööle, kes lastega, kes niisama, autod tuututavad liiklusummikutes, säästukasse viiakse saiakesi ja töömehed on juba rõõmsalt vilistades oma ehitusobjektide juurde asunud, (kuid samas ei kõhkle hetkekski suure punase kastiga neiusid kõnetamast...).

Kui kooli jõudsin, mõistsin, et pool tundi selleks teekonnaks on piisav ka siis, kui oleksin kooli ukse ees avastanud, et pill koju jäi... Tõepoolest, jõuan 10 minutiga kooli! See oli superuudis!

Koolis juba askeldasid usinad tuupurid-harjutajad ning akendest oli kosta rohkelt muusikat!

Sisenesin klassi nr 11 ja seal ootasid mind mu uued ansamblipartnerid Alma(viiul) ja Blanca(klaver)! Jõudsime põgusalt tutvuda ning siis saabus ka õpetaja - Cesar Jimenez, kes on ka minu erialaõpetaja.

Poolteist tundi möödus linnulennul, lugedes lehest Beethoveni triot nr.7, op.93. Päris asjalik!

Ah jaa, see asi ka, et noodipultidega on neil vahva asi - neid ei ole klassides(vähemalt mitte igas klassis). AGA - kokkupandavaid noodipulte saab "võtmeonult" allkirja vastu laenutada :D:D:D Mida akadeemia "Kuri Urve"(kõige kurjem admin emtas) selle peale ütleks?

Sellega oli koolipäeva ametlik osa lõppenud ja kell oli ei rohkem ega vähem kui 10.30 :D

Niisiis läksin harjutama!

Harjutusklassidega on lugu veidi kehvasti...häda on selles, et neid on kokku 8! Iga EMTA õpilane võtaks ilmselt oma paberid koolist välja, sest ainult 8 klassi tähendaks ju absoluutselt IGAVESTI kestvat järjekorda! Aga ei, nende klassidega on nii, et uks on igal ajal avatud, mine harjuta kui tahad või ära harjuta. Kõik ülejäänud klassid vabanevad peale 19.00, kui õpetajad oma töö lõpetavad.

No mul täna vedas, sain endale ühe neist 8st...Oeh, ütleme nii, et sellega, kuidas ma täna harjutasin, võib lausa rekordite raamatusse pääseda!

Asi on selles, et need klassid on täpselt nii suured nagu TIKUTOPS! Ja sellesse tikutopsikesse, mille mina "võitsin", oli veel mingi ime läbi topitud tiibklaver...heh...kui ma selle "klassi" ukse avasin, hakkasin kõva häälega naerma - mõtlesin, et see pole võimalik! Klass klaverit täis! Isegi EMTA B414 klass(tsellistise horror-klass), mis on orelit täis, on selle kõrval täielik luksus!

No igal juhul, kuidagi surusin ukse kinni ning tõstsin pillikasti klaveri peale. Ekstreem!

Täpselt nii palju ruumi jäi klaveri ja ukse vahele, et toetada tsello jalg klaveripedaalide vahele ning toetada tigu(loe: tsello "pea") vastu ust! Vähemalt oli hea, et sai klaveri noodihoidjat noodipuldina kasutada!

Kangutasin seal paar tundi, kuni see ruum muutus talumatuks. Unistasin A-303st...

Mis siis muud, kui kodust väike võileib ja randa magama - siesta! Ilmad on veel väga head, paremad kui eesti suvi("...lindudest jäänud vaid tuvi...")!

Ei saa maha magada ühtegi võimalust, et vahemere päikesekiirtel põhjamaiselt valget kere veidi paitada lasta! Lausa kaks tundi vedelesin ja kuulasin iPodist Berliini Filharmoonikute tsellorühma plaati...sel hetkel tundus küll elu täiuslik!

Ja peale väikest siestat jälle kooli harjutama, seekord siis suurde klassi! :)

Hasta mańana!

Linnamelu, tänavamuusikud ja rõdud

2008-09-29T20:26:00.005+02:00

Málaga kesklinnas jalutades võib kohe märgata mitut eripära: tänavamuusikud, igas vanuses ja igal tasemel ning seda, et isegi südalinnas ehitatakse kogu aeg midagi. Üle ühe maja on näha tellinguid. Sama lugu on ka teedega!

Minu kodutänaval on umbes 10 maja maha lammutatud ning on näha, et vana, hambutult naerva fassaadi taha hakkab kerkima uus kodu. Oma kodusid nimetavad nad uhkelt Villadeks ning ei kõhkle hetkekski seda suurte tähtedega majale kirjutada - "Villa Carmen" või "Villa Julieta".

Arhidektuur on üks esimesi asju, mis mind siin väga köitis. Siin on segatud mitmed jooned ning ka näiteks araabia mõjud on näha-tunda. Enamus maju on kivist...tähendab, kõik majad mida seni näinud olen, kui mõtlema hakata...:D

Minu kodurajoon Victoria, asub ühe künka tõusval küljel, on Eesti mõistes Mustamäe ja Nõmme vahepealne - siin on oma väikeste aedadega Villa'd, kuid samas ka suuremad korrusmajad, milles mina näiteks elan. Igas aiakeses on koer ning rohkeid rõdusid kaunistavad suured lillepuhmad. Aiad on siinkohal tinglik nimetus, pigem väike terrass mitme põõsaga, sest majad on suht tihedalt üksteise külje alla ehitatud!

Málaga on piklik sadamalinn, suunaga idast läände ning jaguneb kolme künka(meie mõistes - mäe) peale.

Vanalinnaosa asub keskel. Tänavad on kitsad, majad kõrged, rohkete rõdudega - mida mulle väga meeldib pildistada... ning hästi palju vabaõhukohvikuid. Erinevatel tänavanurkadel mängivad tänavamuusikud - saksofoni, akordionit, viiulit, trompetit, kitarri...kes lihtsalt laulab ning märkasin korduvalt ka ühte poissi plokflöödi ja kahe koeraga, kes samal ajal magasid, kui ta ise mängis. Muusika pidi Málaga inimestele eriti südamelähedane olema. Tõepoolest, siin linnas kuuleb muusikat väga palju. Isegi rannas - onu, kes coca-colat ja fantat 1€ eest müüb, väike külmkapp seljas, hõiskab rõõmsalt laulda väikesel tertsil: "Co-ca-co-la, fan-ta, cer-ve-za(õlu) - to-do u-na eu-ro..." ("...kõik 1 euro ..."). Mu korteriomanik vilistab köögis ning isegi korealasest toanaaber laulab duši all. Ja mina? ...mina harjutan!:)

Üks asi veel...shopping! See linn on shopahoolikute unelm! :D Esiteks, mitte eriti kallis ja teiseks, milline valik!

Küsisin toanaabrilt, et äkki ta teab soovitada, midagi peale peatänava shopinguvariandi....ja ta saatis mu ühte Viru-Keskus-kuubis ostukeskusesse! Too päev oli üsna palav ja kandsin vaid kerget toppi ja oh üllatust, kaubanduskeskuses veedetud 4-5h jooksul suutsin külmetada :D nõnda, et nüüd ravin kodus kurguvalu ja kerget nohu apelsinide, kiivide, sidruni ja meega!

Vaat sulle shopahoolik...(mis muidugi ei tähenda, et ma sealt keskusest vaid kurguvaluga naasesin;) hihi

Hispaania elu-olu, väiksed veidrused ja vihm...

2008-09-28T15:35:00.003+02:00

"Hispaanias on hooti hoovihma hood ..." - vastab tõele!

Üle-üleeile sadas nii hirmsat moodi terve päeva, et meil läks korteris elekter ära... Õnneks on soe vesi ja pliit gaasisüsteemiga:)

Ainus asi, mida ma meelega Eestist kaasa ei võtnud on vihmavari. Nüüd pean minema seda ostma...:( Kurb uudis! Äkki saab hiinakate poest 2 euroga :D

Aga muidu on eluga siin võimalik ära harjuda ja seda üleootuste ruttu. Olen siin olnud juba 10 päeva, kuid tundub, nagu vähemalt terve kuu!

Olen harjunud, et lind akna taga laulab vähendatud kolmkõla ja et isegi supermarketid peavad lõuna ajal siestat.

Esmaspäeval käisin esimest korda koolis! Kui sinna jõudsin, oli see maja nagu sipelgapesa - see lausa kubises hispaanlastest. Nad olid igal pool ja rääkisid väga valjusti!

Kool näeb välja nagu haigla, kuid seest nagu Kivimäe keska vana hea b-maja...:D Isegi lõhn on sama. Võtmeonu käest sain suure nuputamise peale teada, et Erasmuseonu Fransisco on vist teisel korrusel.

Erasmuseonu just märkimisväärselt head inglise keelt ei rääkinud, kuid suutis mulle selgeks teha, et ma pean kõigepealt oma erialaõpetaja üles otsima! Ja siis viis mind käe kõrval tunniplaani juurde. Minu tunniplaan on 1) eriala 2) kammeransambel 3) orkester :D ja siis mingi kummaline aine, mis on meie mõistes lihtsalt "kutsu kontsertmeister tundi järgmine kord".

Õpetaja nimi on Cesar Jimenez! Kohtusin temaga põgusalt ning tundi lähen alles tuleval reedel. Tundus mõistlik, kuid mitte just kõige eredam kriit karbis. Eks me näe!

Kui olin "õppeosakonnas" käte ja jalgade abiga selgeks teinud, et soovin Hispaania üliõpilaspiletit, olid kooliasjad joonde aetud!

Jäin kooli ette trepile seisma, et oma linnakaarti uurida, et kuidas oleks nüüd kõige kiirem variant randa pääseda, kui..... Minu poole pöördus samal hetkel üks pruunisilmne noormees (hakkab peale), kes küsis mulle veel arusaamatus hispaania keeles midagi....ma muidugi naeratasin kõigepealt :D ja siis lisasin, et "Yo no habla espańol!" Ta üritas raskesti vigases inglise keeles küsida, et kes ma olen ja kust ma tulen... Kui vastasin, et olen erasmuse programmiga Eestist, siis ta väga üllatus ning ütles, et aga tule kohvikusse, ma tutvustan sulle oma sõpru! Kuna sel hetkel ei tundnud ma veel kedagi peale oma kahe korterinaabri, siis läksin hea meelega! Jõudes kohvikusse, karjus ta üle terve saali, "amigos.....blabla.... la chicka Estonia...blabla" ..... - niiiiiii piiiinlik!!! Niisiis pidin kõik sada sõpra ära musitama, sest talle endale olin muidugi automaatselt kohe kätt andnud...mispeale ta ütles "no-no, in Spain we only kiss...twice!" Well....jah!

Õnneks oli seltskonnas üks väga tore tüdruk, kes mu päästis - Lorena, metsasarvemängija, kes ütles mulle kohe, et nende poistega siin ole ettevaatlik - nad on hullud!

Tema ongi mu esimene sõbranna Hispaanias! Kui olime viisakused vahetanud, pakkus ta, et saame pärast poole kokku ja ta näitab mulle linna! Kõik muidugi lausa jõllitasid mu peaaegu heleiniseid käsi ja jalgu:D ma polnud ju veel eriti randa jõudnud:)

Õhtul saime Lorenaga kokku ning meiega ühines üks noormees nimega Jesús! Ei, see pole nali...ta nimi hispaaniapäraselt hääldub Hesuss:D

Käisime linnas ringi ning maandusime ühes Teterías (teemaja?) ning tuli välja, et eestlaste ja hispaanlaste huumor polegi üksteisest üldse mitte kaugel!

Igal juhul, koju jõudes oli mul oma uute sõprade üle väga hea meel!

Vamos a la playa?

2008-09-20T22:13:00.000+02:00

Peale seda, kui olin õhtul pikalt emme ja issiga skaipinud, mõtlesin, et oleks ju tore veidi toas mööbeldada - tulemuseks oli hoopis ruumikam väike tuba ning veidike loogilisem paigutus.

Tüdrukute kaasa pandud pildid juba kaunistavad seinu ning üsna kodune ja hubane olemine on!

Täna hommikul paistis jälle päike. Tegelikult paistab siin iga päev päike, aga ma kunagi ei usu seda enne, kui olen oma välimise aknaruloo üleskerinud!

Kuna on laupäev, siis ainus variant oli minna RANDA!!! 29 kraadi õhk ja ei julge öelda kui soe vesi! Kuna ma ujuja ei ole, siis käisin vaid jalgupidi vees - super!

... ja veel mõnus vahemere summer breeze..

Eriti palju inimesi seal polnud...eks põhihooaeg on nende jaoks läbi, vaid mõned hullud turistid ning pruuniks kõrbenud vanemad senjorad.

Ainuke asi, milles pettusin oli ranna "liiv" mis polnudki liiv, vaid väikeste kivide segu, mis jäi jalgade külge kinni.

Kui tagasi linna poole kõmpisin, siis üks mees pakkus mulle tööd :D - tuli juurde ja küsis, et kas ma ei tahaks tema sekretariks hakata:D jjjjjjjahhhhh! ei kommentaari!

Linnas sõin veel ühe suure mõnusa jäätise ning pöördusin kodu poole.

Olen juba kahe päevaga harjunud hispaanlaste moodi siestat pidama ja magan u neljast kuueni:D Kodus seda ei juhtuks...aga siin...

Kooli lähen alles esmaspäeval!

eks näis, mis homme saab...

Hispaania sümfoonia

2008-09-19T22:13:00.006+02:00

See oli alles kolmapäeval, kui istusime sõpradega Foorumi Patricus ja tegime niisama nalja. Erilist tunnet nagu polnudki, et peaks ära minema... Järgmisel hommikul läksin lennujaama ning ahhetasime emaga tükk aega - kuidas see kohver ikka 26kg saab olla? Ja käekott veel teised 10kg.

Isegi M. tuli mind saatma ning imestas, kuidas minult raha ei võetud ülekilode eest.

Lend Londonisse sujus valutult.

Esiteks avasin minu kallade sõbranjede kaasa pandud paki - sisuks oli põgus pildivalik alates kolmandast klassist kuni eelmise nädalani välja. Piltide tagakülgedel loomulikult seletavad-kritiseerivad kommentaarid, mis M. ja B. puhul võivad sõnastuse mõttes lihtsalt niiii geniaalselt välja kukkuda, et naerad kõigepealt pildi üle ja siis teksti enda üle veel pool tundi! Samuti avasin väikese märkmiku, kuhu kolmapäevane seltskond Patricust oli soovitusi ja luulelisi nõuandeid märkinud.

Lennukis sattus minu kõrvale istuma väga tore reisikaaslane, kellega sai 3h diskuteeritud kultuuri, poliitika, kultuuripoliitika, meditsiini, raamatute, kunsti ja muusikalistel teemadel. Londonisse jõudes tuli välja, et temagi oma kahe reisikaaslasega suundub Málagasse oma tütrele külla.

Londonis möödus 4h suhteliselt kiiresti. Kui uuesti check-in'i läksin, olin muidugi hirmul, et brittish royal ass'id ei lase mind ilma eurosid köhimata edasi...kuid õnneks päästis mu cello taaskord olukorra ülistiilselt - saades aru, et ma ikkagi tõepoolest olen maksnud kahe istekoha eest ja lähen kauaks ajaks, siis on mul kõike seda 26kg väga väga vaja - tasuta:D

Toredad inimesed!

Õnneks on Stanstedi lennujaamas Starbucks ja palju poode, kus aega parajaks teha.

Málagasse jõudes ei saanud ma eriti ühestki sildist aru ja passikontroll, märgates minu kahvatut põhjamaist näolapikest, isegi ei pööranud pilku passi poole:D kummaline muidugi...

Buss nr 19 sõitis lennujaamas linna! Esimese asjana märkasin ma pimedas palme ja seda, et kõik teed olid remondis nagu ehitataks sinna alla metrood vm...

Kuna buss üheski kohas ei peatunud, vaid nupuvajutuse peale, siis ühel sobival momendil vajutasin nupule, sest tundus, et ümbrus andis kesklinna mõõdu välja küll.

Olin loomulikult ei-kusagil ning loosimeetodil valinud suuna, hakkasin astuma.

Korteriomanik oli mulle kirjutanud, et kesklinnast võib takso võtta...niisiis asusin taksot otsima. Lõpuks see ka õnnestus! Taksojuhionu oli väga abivalmis ning teistes taksojuhtudes tema ümber tekitas elevust minu pillikast, millel on teatava autofirma märk...nad naersid ja seletas mulle arusaamatus hispaania keeles.

Calle Conde de Urena 39 - auto peatus ukse ees ja ma olingi uues kodus!

Neljandale korrusele andis oma asjadega ronida, õnneks ma ju vajutasin lifti kutsumiseks vale nuppu ja arvasin et see ei tööta:D

Korteriomanik senjora Isabel on uskumatult hästi inglise keelt rääkiv haritud naisterahvas, kes töötas isegi 1990-1991 Moskvas. Poole ööni rääkisime Eesti teemadel ja ta mäletab hästi sündmusi tol ajal. Tema sõbrad olevat olnud ajakirjanikud, kes sõitsid Moskvast Eestisse neid sündmusi kajastama.

Täna hommikul ostsin endale hispaania moblanumbri, linnakaardi ja süüa!

Käisin mitumitu tundi linnas, mis säras päikese käes eredalt. Ka kooli vaatasin üle - isegi kooli ees kasvavad palmid - eks see ütleb kõik.

Oeh...mis siis veel...alustuseks vist aitab!

Aaa...seda ka, et soojakraadid unelmate piiril...

Adios! pildid Málaga kesklinnast

Tarkusepäev:)

2008-09-01T21:53:00.006+02:00

Täna oli minu õepojal Martinil esimene koolipäev! :) Temast saab üks vahva koolijüts!

Tore on vaadata, kuidas väikesed 7-aastased inimesed suudavad tihtipeale mõneti asjalikumatki nägu teha kui täiskasvanud! Uhkus peegeldub nende silmadest, kui nad seisavad koolimaja ees oma uhiuute mütsidega, et pidulikku päeva fotodele jäädvustada!

Isa tahtis ka uut mütsi proovida, mis küll veidike kitsas tundus ning Martin kommenteeris seda üsna värvikalt, "Isa...sul on peas liiga palju muusikapalu, sulle ei mahu see müts..." :)

P.S. Málagasse minekuni on 2 nädalat ja 3 päeva...närv sees ja hullult tahaks juba pakkida:) Nii väga ootan! :)

Muutused

2008-06-25T22:52:00.002+03:00

Täna hommikul ärkasin telefonihelina peale. Helistajaks oli akadeemia välissuhete spetsialist K, kes on juhtumisi ka minu hea sõbranna. Ta teatas mulle säärase rõõmusõnumi, mida mu kõrvad on lootnud juba väga ammu kuulda. Ma lähen välismaale õppima! LÕPUKS OMETI! Mind võeti vastu Hispaaniasse, Málaga muusikaakadeemiasse! See on ääretult tore uudis! See väike vahemereäärne Picasso sünnilinn on 365 päeva aastas päikest täis ning ma ei jõua ära oodata, millal sinna saan! Jään sinna septembrist juunini.

Eks elu ole muutusi täis. Vahel on nad väikesed, vahel suured. See muutus ilmselt teeb suure pöörde mu elus. Ja ma ootan seda huviga. Millised võimalused, millised elamused....

That's life...

2008-06-06T20:35:00.002+03:00

Olles kas või veidi aega Eestist eemal, oskad koduseid asju hoopis teise nurga alt näha. Selleks piisab paarist nädalast.

Minu jaoks oli tõeline elamus viibida 2 nädalat Austrias, Feldkirchis, kus muinasjutuline õhkkond ning igal sammul Alpid silmapiiril võlusid mu täiesti ära! Ma isegi ei hakanud Eestit taga igatsema (ema ja isa ja parimaid sõpru ikka...).

Mitte ainult Austria ja mäed, vaid just kõik need inimesed, keda ma seal kohtasin ning nii mõndagi väga hästi tundma õppisin, panid mind taas kord mõtlema, kui hea on olla "ära". Hakkasin ennast järsku nii muretult ja vabalt tundma. Mööda linna käisin ainult suunurgad ülespoole.

Sealsed inimesed on ülisõbralikud, korralikud ning viisakad. Ehk siis vastand siinsele olukorrale - Eesti inimesed on nii uskumatult kibestunud ja kurjad! Elad siin pidevas stressis, endale täiesti teadmatult. Poes saad sõimata, et kaardiga maksta tahad, restoranis krimpsutatakse nägu kui 5-liikmeline seltskond eraldi arvet tahab ning autojuhid tuututavad, kui õiges kohas üle tee tahad minna. Eks mujal ole samuti argimuresid ja loomulikult su omad mured tulevad sinuga alati kaasa! Aga ometi seal sellised asju ei juhtu! Kõik on rõõmsad!

KUI erinevad on inimesed....See on lausa kummaline, kuidas kirjus, rahvarohkes Kopenhaageni lennujaamas võid eestlased ära tunda mornide nägude järgi, kes longivad tahtmatult reaalsuse poole ehk siis sama värava poole mis sina, et taas koju, Eestisse sõita....Kuidas lennukis teenindatakse sind põhimõtteliselt vastutahtmist ning noorte uus-rikaste jutuvada tundub lihtsalt rämekoomiline ja väga kurb!

Kui päris aus olla, siis olen end juba vähemalt kolm aastat siin üsna vangis tundnud. Lähiajal kasvanud reiside arv on seda ängi vaid süvendanud. Minu jaoks see pole isegi tüüpiline tundmus, et mujal näib rohi rohelisem ja blabla...vaid minus on tõsine soov minna pikemaks ajaks mujale elama! Ja iva ongi selles, et ma ju tean, et rohi ongi mujals rohelisem:D nii irooniline kui see ka pole! Vähemasti inimesed on siiani igal pool sõbralikumad olnud, kui Eestis! Ma armastan Eestit südamepõhjani ning kodulinna Tallinnat samuti, kuid It's too much! Kui käid linnas ringi ja tunned, et sulle ei jagu õhku, mida hingata...siis on midagi valesti.

Oeh...millal pääsen...

Hullumeelsused, mis muudavad su elu...

2008-05-05T00:01:00.003+03:00

Täna oli eesti muusikutel suur rõõmupäev!!! Armsaks saanud Estonia Kontserdisaalis andsid kontserdi Berliini Filharmoonikud. See on umbes sama, nagu jalkafännidele Manchester Unitedi "visiit" Eestisse! Piletid müüdi juba üle poole aasta tagasi tunnikese jooksul välja...

Õnneks anti koolis paar päeva tagasi tasuta pääsmeid peaproovile 2h enne kontserti!

Sain hakkama täieliku hullumeelsusega - läksime koos kahe sõbraga teist poolt kuulama! Lihtsalt imbusime vaheajal rahva hulka ning nautisime Beethoveni 7.ndat sümfooniat. See oli ilmselt seni kõige õigem tegu elus. See kontsert muutis mu elu! Kõlab kliššeena, kuid siiski nii see just oli. Pärast kontserti läksime kõrvalukse juurde orkestrante piiluma...ning saime ühe siiralt toreda saksa noormehega tuttavaks. Ta on esimeses viiulis.

Ma ei tea kas on üldse mõtet üritada seda fantastilist elamust sõnadesse panna, kui puhtalt ja koos nad mängisid. Sain aru, mida tähendab sümfooniaorkester tegelikult...ning mida tähendab hea ettekanne Beethovenist.... maailmanimega dirigent Simon Rattle tuli orkestri ette lausa maagilise energiaga. Iga noot ning fraas oli muusikaliselt perfektselt ja emotsionaalselt kujundatud. Kontsert oli nagu teemantidest pärlikee, mis päikese käes keerutades sillerdab igast küljest.

Ma armastan neid kõiki...:)

.

2008-04-19T16:11:00.000+02:00

Täna on ikka superilus ilm!

Minevikupäikese helge sära ja hallid varjud

2008-02-05T22:01:00.000+02:00

Täna vaatasin oma 12.nda klassi lõpetamise salvestust. Nii enne eksameid toimunud tutipidu kui ka Estonia Kontserdisaalis toimunud pidulikku koolilõpu-kontsert-aktust - kuupäev oli siis 19.juuni 2004. Miks alles nüüd? Sest varem polnud meie fantastiline videospetsialist aega leidnu, et meie tähtis päev kokku monteerida!
Ma tean, et see päev on mällu sööbinud kui üks helge ja "vabadusse pääsenud" tundega täiesti teistsugune päev! Nüüd, aastaid hiljem seda kõike dvd-konservist vaadates tundusid mõned ütlused ning käitumismaneerid kuidagi ümberpöördunud ning võimalik, et tähtsusetuna. Meenusid õnnelike, rõõmust rõkkavate noorukite naljad, tugev sõprusetunne, mis õnneks nii mõnegagi veel tänini seob. Sealt vaatasid vastu inimesed, kes olid üdini õnnelikud, et pääsevad 12 aasta pikkusest piinapingist ja sööstavad täiskäigul iseseisvasse, ahvatlevalt kutsuvasse maailma ega muretse mitte millegi pärast, isegi kui peaksid end tasuks suure rahvasumma ees väga piinlikku olukorda seadma!! Mõnes mõttes on nad sulle tuttavad, kuid tuttavad, keda sa pole ammu näinud! Ega pruugigi enam ära tunda...
Samuti meenusid mured...tunded, et sa pole päris normaalne ja keska aegsed kompleksid, emotsionaalsed üleelamised, eksistentsiprobleemid, mis selles eas noortel inimestel ikka ette juhtub vahel.
Selle nägemine oli mulle mõnes mõttes ääretult nostalgiline, armas, siiras, pisarateni naljakas...kuid emotsionaalselt kohutavalt kurnav ja seda mitte kõige paremas mõttes...kummaline, kas pole...
Ajaga inimene muutub ja areneb....kas siis suuremaks täiskasvanumaks, leplikumaks, rahulikumaks - kuidas keegi soovib...aga samuti muutub ka suhtumine. Paljud asjad, mis siis olulised tundusid, ei oma täna enam mingit tähtsust ning asjad, millest ma tol ajal unistadagi ei osanud, on nüüd osa mu igapäevasest elust. Me muutume, iga päev! Ja seda on hea teada... Ma ei oska öelda, kas targemaks...aga elukogenumaks! Me jätame endast jälje maha ning jätame ka endasse jälje, et see minevikukummitus saaks tulla ning tollest väikesest pisikust taas toituda...aga kui ta tuleb, siis me võime ehk korra murduda...kuid tegelikult ... aeg parandab haavad - ka keskkooli haavad! Ja tegelikult oli ju hulgaliselt positiivset...meil oli tore kooliaeg...ma ei vahetaks mitte ainsatki klassikaaslast kellegi vastu välja! Iga üks oli niii omas elemendis!

Kuid...

"Me pole enam need, kes me olime..."

Uus aasta

2008-01-01T17:17:00.000+02:00

2008 ongi käes!

Head uut aastat!

Oma eelnenud 2007nda aasta üle olen ma väga õnnelik. Nii palju uusi sõpru ja ka taasleitud vanu...fantastilised mälestused ning unustamatud seiklused reisidel...

Ma pole eriti uue-aasta-lubaduste inimene...nii et siinkohal soovin ma lihtsalt mõnusat aastat kõikidele!

nojah noh...

Tagasi kodus...

2007-11-19T23:49:00.000+02:00

Londonist lahkudes olid silmis pisarad... Taas üks parimatest reisidest, mis jääb mälestustesse alatiseks, kui esmakohtumine Londoniga!

Istudes Gatwicki lennujaamas, lootsin isegi, et äkki jääb lend ära ning ma saaksin kauemaks jääda!

Esimene päev "tagasi reaalsuses" möödus kohutavalt! Loomulikult on alati hea meel perekonda ja kõiki sõpru näha, kuid sees kripeldab siiski...igalt poolt kuhu vaatan, karjub vastu London...või see, mis seal teisiti on, mida siin pole ning mille järele igatsen...

Selles linnas tundsin ennast nii vabalt ja anonüümselt! Meie, Eestlased ei teagi õieti, mida tähendab säärane anonüümsus, kui sul on vaja rinda pista päevast päeva veel 8 miljoni inimolendiga! Samas, on see väga nauditav!

Mulle meeldib Londonis kõik - punased telefoniputkad ja bussid ja tube` (ehk metroo)ja toredad mustad ja kirjud taksod!

Mulle meeldib, et seal on nii palju noori andekaid kunstnikke... et pea kõik muuseumid on tasuta...meeldib jalutada BigBeni juurest National Gallery juurde ja teel Picadelly Circus`se läbi hüpata ühest 100st Starbucksist! Mulle meeldib, et London Eye juures on alati kunstnikud ja trikimehed, et Royal Festival Halli kõrval silla all mängivad alati kaks trompetit ja trummar, kes mulle lehvitasid, kui hetkeks sillal nende esinemist nautisin! Mulle meeldib, et St.James`i pargis jooksevad ringi oravad, kes inimesi ei karda, kes on tänulikud su näppude vahelt pähklit kahmates...ning samuti ka pardid ja luiged, kes lõunapäikese käes kuldses sügises peesitavad...

Mulle meeldib, et politseinikud on toredad ja abivalmid! Mulle meeldib kuninganna, ta on tore! Mulle meeldib Notting Hill...kuigi ma ei kohanudki seal Hugh Granti... Mulle meeldib, et inimesed on sõbralikud ning küsivad, kust ma täpsemalt pärit olen...ja mitte kõik ei küsi, kas Estonia on Ukraina pealinn... Mulle meeldib Guildhall`i kool Barbican Center`is... Mulle meeldib London Symphony Orchestra, mille kontserti mul õnnestus nautida (küll teist poolt vaid kontserdist - "Carmina Burana" C.Orff)!

Mulle meeldisid ülilõbusad noormehed metroost, kes kandsid heategevuslikul otstarbel(!!!) 70ndate stiilis naisteriideid ning teadsid Tallinnat ning restorani Olde Hansa, nad olid väga siirad ning toredad!

Mulle meeldivad inglased! Mulle meeldib, et tänaval jalutades näed stiilseid inimesi! Mulle meeldib, et inimesed hoolitsevad enda välimuse eest! Mulle meeldib juua lõpututes kogustes maitsvat inglise teed, süüa õiget inglise shokolaadiküpsist ning teha toast`i peanutbutter`i ja meega!

Mulle meeldib olla Londonis! Ma tahan sinna tagasi...

Eriti kodumaast kaugemal olles hakkad mõtlema oma elule...noh nõnda kõrvaltvaatajana. Asi, mida mina Londonis mõistsin, on, et mu tulevik on minu enda kätes ning kõik plaanid, millest unistan, tuleb üritada täide viia! Mul pole kodus olles elul konkreetset eesmärki...sellel aastal ma kooli ei lõpeta...ning 22aastasena ma Estonia orkestrisse tööle jääda ei taha...VEEL (ütlen seda suurima respektiga kõikide oma kollegide ning endiste ja praeguste õpetajate vastu, kes seda ka lugeda võivad juhtuda)!!!

Kuuldes LSO kontserti, tuli mul pisar silma...see oli nii tasemel! Oli näha, kuidas inimesed oma tööd naudivad! Pole mõtet hakata rääkima rahast....et eestis on palgad nii väiksed...ja Londonis mitte....Rõõmu kunstitegemisest võtab endalt ära mitte palganumber, vaid inimene ISE! Ja osad inimesed ilmselt lihtsalt ei tahagi muusikuelu nautida!

Rohkem kui sajast inimesest koosnev koor laulis verdtarretavalt võimsalt! Solistid olid vapustavad...MILLINE pianissimo nii orkestril kui kooril...poistekoor laulis väga armsasti! Laste laul teeb alati kuidagi südame härdaks! Orkestri iga viimane mängija pingutas elu eest! Vaserühm tulistas nõnda üksmeelselt, nagu oleksid nad kõik vennad... Sellist asja on rõõm kuulda ning nagu näha oli, olid ka asjaosalised ise rahul! Miks ei võiks siin nii olla...

Mulle meeldisid mu kaks cellotundi Guildhallis! Õpetaja on super! Mulle meeldib ka tõesti praegune õpetaja väga, kuid alati on huvitav käia ja kuulda, mida teised ütlevad, eriti veel siis kui õpetamisstiil ja meetod üsna ühte teed käivad mõlemal!Ma tahakski seal õppida!

Ma lihtsalt armastan Londonit! Ma tean, et ma natuke sobin sinna...ja killuke mu südamest jääb alatiseks sinna kuuluma, kus ma ka ei elaks...

P.S. kõiki Londoni-sissekandeid blogisse illustreerivad isetehtudhästitehtud pildid...ning suurem valik piltidest asub siin: www.picasaweb.google.com/maaritkangron

London diarys...

2007-11-16T13:28:00.000+02:00

London - imeline-kummaline suurlinn, tulvil inimestest, kes t6ttavad kuskile!

Kui lennuk maandus olin ma nii 6nnelik...mul ei kadunud naeratus suult!

Esimesel päeval lahkusin kodust suhteliselt hilja ning alles 12 paiku väljusin Westminsteri tube`ist ... t6stsin silmad maast ning seal ta oli... minu lemmik!!! Imetlesin teda kohe tükk aega ... Päike paistis ning ilm oli super! Inimesed olid k6ik r66msad ja naeratasid! N6nda leidis aset minu esmakohtumine BigBeniga! :)

Sammusin veidi edasi ning m6istsin, et midagi on teoksil! Liiklus oli kinni ja inimesi ebatavaliselt palju! K6ik nad ootasid midagi... Trügisin rahvasummas veidi edasi ning jäin kuskile suhteliselt tee äärde seisma, et politseinikke pildistada. Nad on siin Londonis nii s6bralikud ja naeratavad! isegi kaks hispaania tütarlast palusid end ühe politseinikuga koos pildistada...too seisis suht naerusuil nende keskel ja paistis oma ametiga rahul olevat!

Ja siis see juhtuski...: Punastes kuubedes ratsamehed hakkasid tulema...siis hallides kuubedes...siis igasugused muud onud püsside ja kiivrite ja asjadega...ja siis....tuli t6ld...ja mitte ainult üks...ja esimeses t6llas istus ei keegi muu kui Kuninganna Elisabeth isiklikult! Lehvitasin talle! N6nda algas minu aeg Londonis!

K6ige rohkem meeldib mulle siin inimesi jälgida. Kui satud hommikul vara v6i päeval 5 paiku metroosse v6i peatuste lähedusse, siis näed ainult ülikondi ja lipse...:D mapp käes ning ajaleht loomulikult! The LondonPaper, mida jagatakse iga nurga peal ja sa ei saa sellest keelduda! Imestan alati, et kuidas neil pelgalt ülikonnaga külm ei hakka...sest mul mantligagi veidi jahe! Kuigi päike on veel soe!

Tänaval k6ndides märkasin kohe suurt erinevust eestlastest - inglased vaatavad sulle alati sugavalt silma ning isegi naeratavad! See on nii siiras ja tore! Eestis seda kahjuks tihti ei leia! Eestlane vaatab tänaval käies kas maha v6i hoiab nina teiste ninades k6rgemal!

Muidugi üks asi millega ma niipea ära ei harju on liiklus!!! see vasakpoolne liiklus! Ma olen mitmeid kordi peaaegu auto alla jäänud, sest keset ristmikku sa lihtsalt ei oska aimata kummalt poolt see auto paks küll tulema...tavaliselt siis paremalt...kuid...jahh...see läheb meelest! Ühel päeval seisin 10 minutit National Gallery esisel väljakul ja silmitsesin seda ringliiklust seal...ma lihtsalt ei saa aru kuidas see toimib...üritad nagu m6elda Tallinna Haabersti ringi tagurpidi käima...aga ei...lihtsalt ei mahu pähe! Ma vist ei 6piks siin kunagi autoga liiklema...veel hullem rattaga:D:D:D piisab juba sellest kui tolle vahva punase kahekordse bussi teisel korrusel seal k6ige ees istun! See on nagu 6udusfilm mu jaoks!

Londonis on n6nda palju asju, mida imetleda ja vihata, millest rääkida....ma tahan siia elama tulla ja seda k6ike nautida! Ma arvan, et olen leidnud "oma linna"!!!

Praegu aga hakkan harjutama, et minna kell 17.00 Guildhalli tundi maailmatoreda cello6petaja juurde!!!

Mina

See juhtus jälle...- kummitab

2007-11-01T21:33:00.000+02:00

Igal aastal saabub "see" hetk...mitte kõige positiivsemas mõttes! Targem on alati oktoobri lõpus, novembri alguses poodides vähem käia!

Nägin täna poes PIPARKOOKE! See on esimene ja lihtsalt kohutav märk! Jõulud on mu jaoks mägede taga, kuid kaubanduslik mõtlemine käib ju vaid kasumile. Milleks alustada kogu jamaga 1.novembril? Nii tüdineb ju ammu enne päris jõulu kogu värgist ära?!?!!!!

Igas tahes... Jõulud peaksid erilised olema. Mulle isegi väga meeldib jõulude ajal jalutada kergelt lumesajuses linnas ning näha poeakendel Jõuluvanasid ja põhjapõtru ning kusagil kukla taga helisevad kergelt kuljused ja maagiline õhkkond valitseb üle "soo ja karjamaa..." see on tore! Aga palun - ei mingeid Piparkookeja põhjapõtru PRAEGU, eks!

Ma arvan et õige aeg alustada kaubanduses asjadega oleks maks. kolm nädalat enne jõule!

Jamiraquai ja sügis...

2007-10-20T19:02:00.000+02:00

Ühel toredal sügispäeval sõitsin bussiga linna poole! Võtsin kaasa ka oma ammu unustatud cd-pleieri ja esimese ettejuhtuva cd! Selleks osutus Jamiraquai! Kummaline, kuidas vahel muusika sobib mingi pildi kõrvale nii hästi! Või on see siis pigem sinu enese tuju, millega ta kokku sobib!

Mu lemmik lugu on "Virtual Insanity"...oeh... kujutlege sinna bussisõit ning kuldne sügis ... ja Tallinna kreisi liiklus kõrvale!!! Video on suht-koht kummaline aga lugu ise on point!

http://www.youtube.com/watch?v=gJmX1z1NY2c

Ebatavaline juhtum

2007-10-14T14:11:00.000+02:00

Eile olin sunnitud üle hulga aja trolliga linna sõitma! Tegelikult tegin seda päris hea meelega. Esiteks on kodu juurest trollipeatusse päris pikk tee ning sai aega veidi karget sügisilma nautida. Vanad tuttavad paigad õismäel, kuhu ma ammuilma sattunud polnud, tundusid nii...endised! Vanasti sai ikka ratta ja rullikatega majadevahel igasuguseid tagaajamismänge mängitud. Kõik see meenus 10 minutilise jalutuskäigu ajal...nii tore!
Jõudsin peatusse ning pidin veel putkast bussipileti ostma. Seisin järjekorras.
Minu ees seisis üks kahtlaselt tuttava näoga mees, kes agarasti müüjaga juttu puhus. Ta ostis 2 pakki tubakat ja kaks ajalehte "KesKus" ja "Sirp", mille peale müüja küsis humoortikalt, et kas täna vasarat ei võta...et ainult Sirp...? Mis oli mu meelest tore näide, kuidas inimesed mineviku üle kergelt isegi nalja heitma on võimelised!
Onu lõpetas oma toimetamise ja ostmise ning ütles "Jaja...palun, tütarlaps, Teie kord!" Mis oli nii vanakooliliselt viisakas! Kusjuures...enne trollipeale astumist ütles ta mulle veel: "...aga kohe tuleb buss number 22 kaa...mina lähen sellega sinna Toompuiesteele, sest Rüütelkonna hoones on noorte kunstnike näitus! Külastage ka kindlasti!" Ma olin suurest üllatusest üsna kohmetu, mida võis ilmselt ka minu näoilmest taibata! Ometi suutsin talle vastata, et oi kui tore, aitähh, katsun kindlasti külastada!!!

Terve trollisõidu muigasin omaette...

See juhtum pani mind mõtlema, kui vähe me igapäevaelus puutume kokku kas või eletmentaarse viisakuse ning džentelmenlikkusega, rääkimata sellest, et keegi sind juhuslikult kunstinäitusele kutsub!!! See oli nii tore!

Kahjuks ei suutnud ma sellegi poolest selle vanahärra isikut tuvastada...väga tuttav nägu...

Täitumata unistused

2007-10-09T20:42:00.000+02:00

Elus ei lähe alati kõik nii, nagu plaanid...(noh...et mitte öelda mitte kunagi...või haru harva...)

Mul on olnud juba kauakaua aega üks plaan, mida ma hoole ja armastusega oma unistustes hoidsin! Mina plaanisin ja lootsin elama ja õppima asuda Londonisse, lahkete inimeste loal, kes minu edasise saatuse üle otsustama pidid! Paraku...onud ja tädid arvasid, et see pole ilmselt mulle praegusel eluhetkel see õige tee...! Õigemini, saatus arvas teisiti! (Ja Erasmuse programmi raames ei leitud rahasid...või kes teab mis see tegelik põhjus oli!)

Nüüd siis jätkan ikkagi siinmail...jätkan õppimist Muusikaakadeemias, töötamist Estonia teatris...kõik on nii...endine! Ja kõik on ju tegelikult...hästi...

Ei suuda varjata siiski sügavat pettumust...ning tunnet, et tahaks korraks aja maha võtta ja ära kaduda! Ilmselt ma seda teengi...omal moel! Pärast jõule võtan akadeemilise...sest lõputunnistusega mul konkreetselt kiiret ju pole! Minu see karjub vajadus õhu järele...Eesti ruum on nii väike ja lämmatav.

Need vastusteta küsimused...

2007-09-27T19:20:00.000+02:00

Mul oli täna kolm kontserti! Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Lihtsalt mõlguvad meeles küsimused, mida viimasel ajal endale päevas vähemalt kord esitan...

Miks lavale minnes on lugude seisukord alati mu jaoks ebapiisav?

Miks inimesed peale kontserti aitäh ütlevad ning kiidavad, kui sul on endal tunne, et taaskord oli see su elu piinlikem moment?

Miks on tunne, et mu pillimänguoskused aastatega vaid kahanevad?

Miks enesekriitika minu puhul alati melanhooliani viib?

Miks peab Viru keskuse eskalaatoritest alla kõndima, sest nad taas seiskunud on, kui nad on loodud, selleks, et jalavaeva vähendada?

Miks mobiilihelinad bussis alati maailmanõmedalt häirivad on?

Miks võeti maha vanad puud Estonia eest?

Miks risustavad nad Tallinna ajaloolist õhkkonda ja arhitektuuri ebardlike modernehitistega?

Miks ma kunagi ei näe sügise saabumist ?

Miks kevadel nii märkamatuks jääb, kui puud lehte puhkevad?
Miks ma juba viimase 10 aastat ei mäleta kuidas õunapuu- ja kirsipuuõied välja näevad?

Miks võtme-tädi Urve alati nii kuri on?

Miks on nii vähe aega asjade jaoks, millega sa tegelikult tegeleda tahad?

Miks mul on tunne, et ma kogu aeg jooksen sihitult?

Miks on Prismas alati järjekorrad?

Miks mul on tunne, et kolme aastaga Muusikaakadeemias olen jäänud rumalamaks, kui enne sinna astumist olin?

Miks hakkab alati siis sadama kui mul on veidi aega päikesepaistet nautida?

Miks on tihtipeale raha takistuseks oma unistuste täideviimisel, kui ta pole eesmärk, vaid kõigest vahend?

Miks Eesti elu mulle niivõrd end ammendanuna tundub?

Miks Londoni royal ass`id end kiiremini ei liiguta?

Miks me teeme asju, mida me tegelikult ei taha teha?

Miks hambaarst alati haiget teeb?

Miks on isegi mu vasak kõrv seejuures küsimärgi kujuga?

Kes vastab nendele küsimustele?

"Sügisball" igas mõttes

2007-09-18T20:54:00.000+02:00

Väljusin kinost kummaliste mõtetega... Väga ahistavalt mõjus! Kuid, mulle meeldis. Ikkagi väga hea film. Kohati vürtsitatud kummalist laadi huumoriga elust enesest, mis paneb sind mitte lihtsalt muigama, vaid üle terve kinosaali laginal naerma. A mis point on? Eks point olegi see, et inimesed tahavad igaüks omamoodi ju õnnelikud olla... ja igal ühel meist on omad kiiksud. Kes siis neid mis moel välja elab. Igaüks otsib elus midagi!

Hea kunstifilm, mis tekitab mõtteid enda, teiste inimeste, maailma ning eesti elu kohta! Kuid, mõneti kurb on mõelda, et Veneetsias saadud preemia tõi Eestile nii palju tähelepanu just sellepärast, kuidas me elame! Sest olgem ausad - nad seal Euroopas mõtlevadki ju, et Eesti ongi Lasnamäe...kurb!!!

Mõtteid tekitas see ka enda kohta...milline sa Maarit oled sügisballil 2007? ohh...eks ikka uue soengu ja fotoaparaadiga, keset muusikat! ja ootusärev! :D

Praegu kuulan Bachi soolosüite tšellole...see on ikka niiiiniii hea muusika! See on nagu tõeline muusika ja eluelliksiir!!!

Inspiratsioon

2007-09-10T22:51:00.000+02:00

Avagem silmad - elu ONGI ilus! Täna ONGI sinu ülejäänud elu esimene päev! Mis sellest, et hallid sügismõtted kimbutavad, varsti on puudel lehed kollased ja punased ja see kõik saab nii ilus olema! Ja kui vihma peaks sadama, siis ostame kummikud!

Viimasel ajal olen olnud lihtsalt kohutavas tujus! Kõik tundub valesti ja täielikult eesmärgitu olevat... Pilli mängida ei viitsi, loengutesse minna ei viitsi...õieti neljandaks kursuseks mul neid ainult 1 muusikaajaloo loeng jäänud ongi, pluss kammeransambel ja kvartett ja sümfooniaorkester ja ped.praktika! Selline näeb välja tõepoolest Muusika- ja Teatriakadeemia 4.kursuse õppekava!

Kui teha on nii vähe , siis tundub seegi täiesti ületamatult raskena olevat! Tahaks hoopis kaua magada ja kodus istuda...või lihtsalt linna pääle bummeldama minna!

Inspiratsioon tööd teha puudub täielikult!!! Inspiratsioon pilli mängida, inspiratsioon kas või blogi kirjutada ...

Kuidas ikka, peale kõiki neid aastaid ei ole ma omandanud oskust ennast sundida midagi tegema, sest sa tead et paar tundi pillimängu päevas on muusiku ABC..see on nagu hammaste pesemine hommikul.... praegu olen lasknud luuslangi rahumeeli vähemalt 10 päeva juba!

Minu erialaõpetaja helistas mulle ükspäev ning küsis ülimalt murelikul hääletoonil, et kuhu ma küll kadunud olen...mille peale mina vastasin, et üritan selle kooliaasta algust hääästi rahulikult võtta ja veidi puhata enne kui "tõsiselt tööle hakkan"! Kuigi tegelikuks põhjuseks on meeletu tüdimus/väsimus/eesmärgitus!

Ei tea ma kas tahta sellel aastal bakalaureus lõpetada või hoopis edasi lükata...või mis pärast seda saab...või miks Londonist vastust pole.

Igal juhul...kuna endastki hakkab säärase halamise juures hale, siis otsustasin midagi shokeerivat(enda jaoks) teha: panin end kirja fotokursusele!!! Ja ennäe imet - täna tulin oma esimesest loengust! Teate KUI inspireeriv see oli!!! Ma tahan tegeleda millegagi, mis omaette vastandub muusikale... Muusikas on noodid mis väljendavad tundeid, kuid fotokunstis on pilt täiesti hääletu, ometi kannab nii palju erinevaid emotsioone! Fotokunstiga saab aja peatada ning olnud hetki taaselustada...see on imeline!!!

Kolmapäeval lähen koos T-ga endale tuttuut kaamerat ostma:) digipeegel:) ma ootan huviga!!!

Olen fotokunstist ammuseid aegu vaimustuses, kuid kunagi pole julgenud ise kätt proovida:) nüüd hakkan seda tegema!!! Sest elus tuleb teha neid asju, mida sa tegelikult tahad teha! Muusikat - minu kallist abikaasat - ei hülga ma eales, kuid fotograafia on ju üsna kütkestav armuke...;)

Life is what happens, while you`re busy making other plans...

sos

2007-09-05T02:23:00.000+03:00

Kasutasin juhust, et olen üksi kodus ning ostsin endale hunniku head-paremat, panin arvuti käima, seadsin end mõnusalt laua juurde lohistatud mugavasse tugitooli lösutama ja vajutasin "play" - jah, "Sex And The City" neljas hooaeg! KUI hea ajaviide!!! Eriti, kui oled in-the-middle-of-the-crises... ning ulatad käe antidepressantidele.

Siin ma siis istun...jälle sügis, jälle üksildus ja kell on pool 3...

On aeg...

2007-08-28T22:52:00.000+03:00

... saabusin üleeile tagasi Eestisse! Astusin sisse oma armsasse toakesse Õismäe korteris, Istusin voodile ning mõtlesin hetke - olin nii nii õnnelik kojujõudmise üle! "Aga... aga kuhu suvi jäi? Puhkus?"
On aeg teha kokkuvõtteid... Suve sain nautida kõigest kaks nädalat Viinis, kus oli tõeline troopika ning kuumus! Enne ja eriti pärast seda...kogu see aeg oli pigem ... hm...ei oska nagu sõnu ritta seada, kirjeldamaks näiteks "Hüljatute" tegemist. Jutt on muusikalist Saksamaal... Väsitav! Tõttöeldes ei tahakski sellest rohkem rääkida!

Mõeldes tagasi, on suves rohkem küsimusi, kui vastuseid ning edasine on kõik tuultele valla! Olen õppinud nii palju rohkem inimesi tundma ning olen paljud asjad enda jaoks ümber hinnanud!

Käisin täna kinos! "Edith Piaf - elusse armunud" ilmselt saab see üheks filmiks, mida veel kaua meenutan. See polnud lihtsalt film, vaid tõeliselt siiras ning raputav elulugu, mis mõjub...mõjub nii, et siiani ei oska seletada...
Peale kõige muu tekitas see minus vältumatu vajaduse hakata uuesti prantsuse keelt õppima ning otsemaid Pariisi põrutada! Ja muidugi, "Armastage, armastage, armastage..." See film oli nagu märk mulle, et ma pole valel teel... sellest saan vist ainult mina aru...

segased ajad...

MINU SÜNNIPÄEV!!!

2007-07-25T22:32:00.000+03:00

Happppy birthday to meeee.....Jesss!

mul on olnud päris hea päev! magasin veits lunal, käisin linnas ringi...ostsin isale kingituse...endale ka:D

Mulle on helistanud mitmed s6brad...u 20 smsi...orkuti scrappide arv t6usis üle öö 400lt 600le...! Mul on s6brad! ja ma armastan neid väga! Jah, ma olen 6nnelik inimene!!!
22 on küll juba päris k6rge vanus...kuid ma tunnen ennast veel nooremana kui enne!

oeh...nii toredad on sünnipäevad!!!

homseni!

P.S.

2007-07-24T12:52:00.000+03:00

...tssss....homme on mul sünnipäev muide...heh...

Positiivne kultuurishokk...

2007-07-24T12:31:00.000+03:00

Eile 6htul käisin Raekoja platsil, kus toimub "Filmifestival", kuid mitte ainult! See oli v6rratu kogemus, sest kui mina sinna j6udsin, k6las parasjagu Brahmsi 4. sümfoonia teine osa, mille ma oma suureks r66muks isegi ära tundsin! 1000 v6i rohkemgi inimest olid end m6nusalt istuma seadnud ning nautisid kultuuri! Raekoja fassaadile oli üles riputatud 10x20 meetrit ekraan, kust v6is näha/kuulda Bayerisches Staatsorchesteri kontsertsalvestust, Carlos Kleiberi juhatusel! Kusjuures eesti helimehed v6iksid sealt eeskuju v6tta - saund oli lihtsalt suurepärane!
Aga... Tähistaevas, muusika... see oli ineline tunne...suvine soe 6hk...ja inimesed kuulasid vaikides! Samas oli ka sisse seatud mitu "kööginurka" erinevate maade köökidega...ning pakuti head Austria 6lut!
M6tlesin ikka, et Viinlased oskavad oma kultuurilist tausta n6nda elus hoida ja et inimestel ka huvi on! Kahtlemata olid pooled kuulajatest turistid, kelleni vb Brahmsi sümfoonia väga ei j6ua! kuid siiski...haruldane kogemus!
Eestis ei oleks sellisel üritusel publikut! Kuigi ma väga tahaks! Eestis piirdub muusikavalik säärasteks "kontsertideks" "Meie Mehe" ja paremal juhul Tanel Padari v6i Smailersiga! Ja sellest on ääretult kahju...
Täna lähen samasse kohta nautima Jules Massenet` ooperit "Manon", kus muideks ühte osa laulab eesti laulja Ain Anger!
Eelmisel nädalal k6las seal samas platsil Berliini Filharmoonikute kontsert, eestlasest dirigendi, Neeme Järvi juhatusel!
Järgmine nädal saab nautida Pariisi Ooperiteatri etendust, balletti "Luikede Järv", mida juhatab taas eestlane, Vello Pähn!
Kui neid nimesid lugesin kavavoldikust...k6rvuti Daniel Barenboimi, Mstislav Rostropovitshi, Claudio Abbado, Herbert von Karajani ja teiste suurte nimedega, tuli mul t6es6na pisar silma...

Mul on hea meel, et Sa hästi elad, Eesti Kultuur!!!

Schönbrunn

2007-07-23T13:12:00.000+03:00

Käisin eile Kanako ja Sayakaga Schönbrunnis! Need minu uued jaapanlannadest s6brannad on ju nii toredad, nad vaimustuvad iga asja peale ja tahavad pilti teha...ometi rääkida nad minuga ei oska...mina nendega kah mitte, sest pole vahet kas ma ütlen ei v6i ja lähme sinna v6i tänna...no nemad ikka "eeeehh...kosadhjadhfVB"
p6nev! Aga loss ise on superilus! Kogu see Habsburgide asi...nojah...ajalugu on üks valdkond, millega ma v6in väga ämbrisse astuda, andku mu kallis ajaloo6petaja T6ivi Vallmann mulle andeks! Siinkohal ma ei hakka teile Schönbrunni ajalugu proovima jutustada! Kuid ütlen lihtsalt, et mulle jättis see kustumatu mulje!

6htul tahtsin kontserdile minna aga ei leidnud kontserdipaika üles! Tuli välja, et see asus natuke Viinist väljas, Badenis! Noh sinna ma s6itsingi...mingi üle tunni aja...ja siis sain aru et ma olen vales peatuses maha tulnud...no siis ma k6mpisin edasi u kolm peatust, sest vahepeal rongi ei tulnud..ja siis läksin järgmise rongi peale...no aga ikka ei tundunud see just see koht olema kus kontsert olla v6iks! kuna oli pühapäev, siis ei liikunud ka eriti palju inimesi kelle käest oleks küsida saanud...mingid kahtlased türklased ainult, kes vilistasid vastikult! ma m6tlesin et millise terariista ma oma kotist välja v6lun, juhul kui nad peaks mulle järele tulema...aga 6nneks läks see rahulikult ning nad ei tülitanud mind!
No...kell oli juba 8 läbi ning kontsert oli hakanud 19.30...olin juba vihane ja tüdinenud...ning otsisin üles tagasimineva suuna peatuse! 6nneks oli rong ees ning sain turvaliselt Viini tagasi!
Olin nii näljane, et v6tsin Karlsplatzilt kebabi putkast väikse pitsa ja s6in selle ära!

vaat sellised seiklused...

aga kolmapäeval on minu sünnipäev...arvatavasti istun üksi hotelli baaris, joon valget veini ning laulan endale m6ttes "...happy birthday to Me..."

ciao!

"An der Schönen blauen Donau..."

2007-07-21T20:21:00.001+03:00

Täna käisin Doonau j6e ääres! See on endiselt ilus ja sinine! Seal on toredasti sisse seatud palju vaba6hukohvikuid ning saab paate ja vesijalgrattaid laenutada. Paljud isegi käivad seal ujumas, kuid vool on nii tugev, et kui vähegi kaldast kaugemale minna, siis ta viib su kaugele! Mina sinna muidugi sisse ei julge elu sees minna, sel lihtsal p6hjusel, et ma ei oska ujuda!
Pärast tegin endale veel veidi linnaekskurssiooni! Eriti meeldib mulle seda mängu mängida, et ära vaata kaarti ja vaatame kuhu välja j6uab:) Ja siis j6udsin samasse kohta välja kuhu ikka - Stephansplatsile! :D aga l6bus oli!
Käisin ka Mozart-Hausis ja jalutasin veidi mööda poode:)

Viin on endiselt ilus!
Homme lähen Schönbrunni:)

Kallid

p.s. nii lahe on tänaval inimesi jälgida! täna nägin eriti naljakat paksu hiinlast! ja muidugi need ameeriklased...see aktsent ajab hulluks...selline tunne, nagu nad teeks seda meelega.....nad jätavad paraku igal juhul sajast endast väga lolli mulje!

Elamuste linn

2007-07-18T23:08:00.000+03:00

Täna oli suurepärane päev! Nii kahju, et emotsioone ainult endaga jagada saan. Käisin Belvedere lossis....oeh....kui kaunis. Tüüpiline barokistiilis ehitus, kus on palju palju kunsti! P6hielamus oli Gustav Klimti kogu....eesotsas kuulsa "Suudlusega".
Teisena otsisin üles Viini muusikamaja..."Haus der Musik", Viini Filharmonikute ajalugu rippus seintel, sai kuulata plaate ning ühes mustas ruumis oli sisseseatud suuuuure ekraaniga "kontsertsaal" kus sai nautida kas v6i mitu tundi järjest Viini uusaastakontserte...järjest! M6ne jaoks on see ehk veidi kommertsiks muutunud...kuid siin, Viinis on see üks vanu , toredaid traditsioone, kuhu kuulajana pääseda on suur au. Neid istekohti pärandatakse p6lvest p6lve. Istusin seal tükk aega..."Ilusal sinisel Doonaul" t6i lausa pisara silma...
Samas oli seal Haydni, Mozarti, Beethoveni, Mahleri, Straussi, k6ikide jaoks eraldi toad... Samuti ka Uus-Viini koolkonna tuba (Schönberg, Berg, Webern). Isegi selline tore atraktsioon, kus pidid seisma dirigendipulti ja juhatama orkestrit suurel ekraanil...nad üritasid käe järgi mängida...küll sai nalja....:D mingi huvitav süsteem oli sinna taha aretatud...igastahes....mul 6nnestus isegi ühe looga päris kaugele dirigeerida...kuid m6nel ei läinud kuidagimoodi...ning siis jättis virtuaalne orkester mängu katki ja vilistas s6na otseses m6ttes "dirigendi" välja! vahva...
Muusikamajas oli ka moodsa k6la/helitehnika "näitus"-....installatsioonid ja asjad...
Loomulikult ka Vienna World , kus sai osta Mozarti v6i Beethoveni pildiga träni...pliiatseid noodimappe, tasse, vihmavarje, kotte, mängukaarte...jne!

Pärast käisin veel Stephanplazil, ka Stephani toomkirikus, v6tsin Starbucksist ühe "iced Caramel Macchiato" ja istusin tükk aega Staatsoperi k6rval puude all varjus...ja nautisin iga sekundit...

Möödaminnes sattusin ka Steinway majja, Mozarti kuju juurde, Muuseumi kvartalisse, kuid selle läbi uurimiseks kulub mitu päeva....

mulle kangesti meeldib siin...vahelduseks on hea omaette olla...kuigi ainult jaapanlastega....tjah...

Mu kullakallis toanaaber tegi meile kahele täna süüa...nuudlid tomatikastmes...küll oli hea! Ma pole ammu midagi söönud...peale paari v6ileiva ja m6ne banaani päevas! P6hiliselt hoian raha kultuuri jaoks! :D okok...n6nda hull kah pole!:)

igatsen vahel ka Eestit!

Siin ma siis nüüd olen...Welcome to Vienna...

2007-07-17T21:37:00.000+03:00

Jah...läbi raskuste j6udsin siia toredasse muusikaajaloolisse linna, kus iga nurga pealt vaatab vastu m6ni ajalooline maja...kus inimesed on stiilsed, s6bralikud ning kultuursed. Mozarti pildiga postkaarte ja kommipoode on k6ikjal enneolematult palju. Paari siinveedetud päeva jooksul pole näinud pilvepoegagi ja soojakraadid pole (ka 6htul) alla 30 langenud. Viini valsid k6lavad k6rvus, tänavamuusikud on hoogsalt ametis. Palju turiste on siin samuti, kuid mina üritan mitte fotoaparaat laskevalmis ühes ning linnakaart asjatundliku näoilmega teises käes olla...üritan selle kultuurilembelise linna 6hkkonda tasahilju, märkamatult sissesulanduda.
Kuna meistrikursustel, milleks ma siia tegelikult tulin, osalejad on peaasjalikult...ehk siis ainult jaapanlased, siis s6prade leidmisega on siin paras tegemine. Jaapanlased pole just altid suhtlema...sel lihtsal p6hjusel, et nad ei oska teisi keeli. Minu armas toanaaber, neiu Kanako pursib küll veidi inglise keelt, aga minu jutu peale n tema peamised väljendid jaapanikeelsed üllatushäälitsused..."ooooooaaaaaiiii....aaaaaaaeeeeiii....jaaaaaooosssiiuuuu" ja 60 protsenti mu jutust jääb talle ilmselgelt arusaamatuks...selline on elu...

aga Viin on ilus linn...

2007-07-04T12:45:00.000+03:00

Siin ma siis nüüd istun...endal kohver veel lahti pakkimatagi, suurepärastest mälestustest tulvil... Leedus oli vahva! Gotland on imekaunis ning inimesed...ohh...ma armastan kõiki neid inimesi!!!>div>

Nüüd siis jälle peab asuma selle sama kohvri kallale ning veits pakkima, sest ega sellel suvel aega niisama konutamiseks ju pole! Värska lastelaager, Viini meistrikursus ning Müncheni külje all Füssenis muusikal "Hüljatud" ...ja ongi käes 16. september siis, kui jalad taas kodumaa pinda puutuda saavad!

Kodumaisest suvest ei saa ka sel aastal osa...

kurb...sõpru hakkan igatsema hullupööra!

aga ma armastan mööda maailma ringi seigelda!!! niiet olen rahul, olen väga rahul!

mina

üsna tühjus...

2007-05-23T22:50:00.000+03:00

Kuhu lähed - Maarit?

tulevik on lahtine ja üsna tume...mitmed otsused, küsimused vajavad lahendusi....

see on küsimus...

viimasel ajal on kummalised mõtted peas ega tahagi miskit kirjutada....imelik lausa, kuid....vähemalt on õues kevad!!! see värske roheline värv mõjub ülimalt värskendavalt...kui aint soe kah oleks...

Ühest säravast legendist muusikamaailma kirevas taevas...

2007-04-27T19:27:00.000+03:00

Mstislav Leopoldovich Rostropovich (Russian: Мстисла́в Леопо́льдович Ростропо́вич, Mstislav Leopol'dovič Rostropo'vič, March 27, 1927 – April 27, 2007), affectionately known as "Slava," was a Russian cellist and conductor considered to be one of the greatest cellists ever.
He was well known for his interpretations of Dvořák's B minor cello concerto and Haydn's cello concertos in C and D, and for his commissions of new works which have considerably enlarged the cello repertoire (notably by Shostakovich, Prokofiev, Britten, Lutoslawski, Penderecki and Dutilleux).
Rostropovich was born in Baku, Azerbaijan, then part of the Soviet Union. From 1943 to 1948, he studied at the Moscow Conservatory, where he became professor of cello in 1956. He lived for the latter part of his life in self-imposed exile in Paris.
The Chicago Tribune reported that rumors about declining health began to spread in 2006, when he underwent unspecified surgery in Geneva and later that year received treatment for an aggravated ulcer.
Rostropovich had been treated at a Moscow clinic in early 2007 for what was reported to be hepatic cirrhosis, or degeneration of the liver. At the time, rumors flew that he was dying, fed by his having been visited by Russian President Vladimir Putin. It later was discovered that Putin met Rostropovich to discuss details of a celebration the Kremlin was planning for March 27, 2007, Rostropovich's 80th birthday. The celebration took place and Rostropovich was reportedly in frail health.
The Itar-Tass news agency reported that Rostropovich died on April 27, 2007 in Moscow, after having been hospitalized in February of the same year for intestinal cancer. He was 80.

See mees oli geenius! See mees on legend!

Kogu tänapäeva tšellistide generatsiooni jaoks on ta Jumal! Ta on oma pika ning ilusa elu jooksul lindistanud praktiliselt kogu võimaliku tšellorepertuaari! Sealhulgas sadu maailmaesiettekandeid! Tal on aastate jooksul olnud kümneid-kümneid andekaid õpilasi! Ta on oma kontsertidega rõõmustanud miljoneid inimesi kogu maailmas, olgu siis tšellistina, dirigendina...olgu see lives või helisalvestisena!

Muusikutepere jääb teda armastama igavesti, rääkimata tšellistidest kogu maailmas...

http://news.bbc.co.uk/2/hi/europe/6598895.stm

KEVAD

2007-03-21T23:04:00.000+02:00

Lõpuks ometiiiii on käes kaua oodatud ning kõigi poolt armastatud KEVAD! Päike käib kõrgemalt, soojendab põski, linnud laulavad...varsti on pungadki puul!!! see on ju imetore!!!

Ma ise lähen varsti Saksamaale kevadet nautima! Siin on ikka veits tossike kevad...sellesmõttes, et...krookused ju veel ei õitse....

aga ikkagi on tore!!!!

Lugu liblikaprintsessist!

2007-03-12T22:07:00.000+02:00

Elas kord üks väikene tüdruk. Talle meeldisid kohe hirmsat moodi muinasjutud. Ta polnud ei ilus ega tark, kuid ta armastas naerda ja lennata! Lennata oma unistustes! Ta oli juba lapsena väga sõbralik ning hooliv ja kõige suurem unistaja arvatavasti terves maailmas!!! See väikene tüdruk unistas muinasjutuselamisest. Ta tahtis nimelt liblikaprintsess olla. Ta tahtis haldjamaal vabalt ringi lennata...sest seal paistis alati päike ning lilled õitsesid 5 aastaajal järjest ning lõhnasid lausa lummavalt. Ta ei tahtnud suureks saada ega oma sõpradest-liblikatest lahkuda, sest ta oli seal niinii õnnelik!

Kuid aastad möödusid ja ta kasvas siiski suureks...ega olnud enam väike tüdruk-liblikaprintsess...ta oli suur...ja suurte inimestega on alati asjalood veidike kehvasti... sest nad on niii...suured!

Tema unistus muinasjutuselamisest ei täitunud! Ta oli sellepärast väga väga kurb! Talle ei meeldinud see teps mitte! Peale suurekssaamist oli ta kohe väga väga pettunud! Ta ei osanudki peale unistamise ju midagi teha...kuid täiskasvanute maailmas ei mõistetud teda...Ta oli täiesti üksi-...

Tema kurvameelsetes silmades peegeldus sootuks hirm, mitte enam lapselik sära ning uudishimu nagu varem. Ei, see oli tõepoolest hirm. Ta kartis oma südant... Ei, ta südant polnudki ju murtud...kuid süda nuttis... Miks? Seda ei tea keegi...tänaseni...

Ilmselt ikka sellepärast, et temast liblikaprintsessi ei saanud...

Meistrikursusest...

2007-03-02T22:46:00.000+02:00

Peterseni kvarteti esimene viiul Conrad Muck tegi meie kvartetile täna 1,5 h tundi! Me mängisime Haydni kvartetti op.64 no 5 hellitusnimega "Lõoke"!!! Lugu hakkas elama kohe! Milline suurepärane õpetaja ning kui ta veel ette mängis...oeh! Supersupersuper!

Kogu see aeg seal orelisaalis oli niivõrd inspireeriv, et valisime juba oma järgmise teosegi välja!

Me kõik olime vaimustuses!

Petersen Quartett

2007-03-01T22:56:00.007+02:00

Viimase aja üks parimaid, et mitte öelda üks minu elu parimaid kontserdielamusi oli kahtlemata Peterseni-nimelise keelpillikvarteti kontsert Estonia kontsertsaalis 28. veebruaril!

Wolfgang Amadeus Mozart - Keelpillikvartett F-duur KV 168 (1773)

Dmitri Šostakovitš - Keelpillikvartett nr 8 c-moll op 110 (1960)

Ludwig van Beethoven - Keelpillikvartett F-duur op 59 nr 1 "Razumovski" (1806)

Muide, selles kvartetis mängib ka eesti tšellist Henry-David Varema, kes on minu kvartetiõppejõud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias.

Kontsert oli lausa uskumatu! Midagi nii täiuslikku ning puhast kuuleb siinmail haruharva. Nende mäng oli nii kerge ja õhuline, kuid samas nii sügav ja täiesti PERFEKTNE. Kõik oli paigas. Mitte ainsatki musta nooti, koosmäng ja üksteise jälgimine-kuulamine oli täielik!

Lihtsalt sõnu jääb väheks, et kirjeldada seda ideaalset kõla ja puhtust. Ka väga väga headel kontsertidel on vahel selline hetk, et mõte läheb uitama, olgu see tingitud kas või muusika traagilisusest või mõtlikkusest...sellel kontserdil ei väsinud mu tähelepanu mitte ainsakski hetkeks - ma olin kogu see 1,5h vaimustuses...siiralt! Kogu aeg oli huvitav! Milline piano, kui kaasakiskuvad karakterid, milline jõud, milline toon...Kuidas on võimalik saavutada nõnda ühtne koosmäng, nagu mängiks tõepoolest vaid üks instrument! Suurepärane lavaline suhtlemine, üksteisele motiivide üleandmine...oeh...see kõik kõlas nii ideaalselt!

Pole paremat võimalik ette kujutadagi, kui juba iseenesestki suurepärane Mozarti, Šostakovitši ning Beethoveni muusika särab rambivalguses kogu oma aus ja hiilguses maailma tipptasemel muusikute esituses! See oli väga inspireeriv ning lausa jumalik kontsert!!!

Conrad Muck (viiul)

Daniel Bell (viiul)

Friedemann Weigle (vioola)

Henry-David Varema (tšello)

P.S. Nad annavad akadeemias ka meistrikursuse, kuhu me oma kvartetiga samuti mängima lähme - homme;) Ma ootan huviga!

Mõtlemiseks enne valimisi...

2007-02-23T21:39:00.000+02:00

Mõned aegumatud pajatused lastelt...:

Poliitikud sarnanevad mitmes mõttes tavaliste inimestega. See on selleks, et neid läbi ei nähtaks. (Hilde, 10-aastane)

Poliitikutel on tihti kõrvad natuke laiali peas. Nad lubavad rohkem kui kuulevad.
(Isak, 7-aastane)

Sul peab mitu paksu nahka seljas olema, kui tahad poliitikuna töötada.
(Trygve, 10-aastane)

Poliitikud mõtlevad natuke rohkem kui tavalised inimesed. Nad mõtlevad umbes pool tundi päevas.
(Gisle, 8-aastane)

Poliitikuid valitakse nii, et nad seda ise ei tea. See ongi salajane hääletus.
(Marie, 8-aastane)

Poliitikud ei anna kunagi järele. Nad ühe käega võtavad ja teisega lubavad.
(Espen, 8-aastane)

Ma ei usu, et on kerge olla poliitik, sest kõik vihkavad neid. Ka nende perekonnad.
(Mattias, 8-aastane)

Kõige tähtsam poliitiku jaoks on harjuda mitte kuulama, mida rahvas ütleb.
(Markus, 8-aastane)

Poliitik peaks eelkõige olema aus või vähemalt jätma sellise mulje.
(Sam, 10-aastane)

Ei-päev!

2007-02-22T21:20:00.000+02:00

Täna oli täielik "EI!"-päev. Kuidas saab olla üks päev nädalas nii suure miinusmärgiga? Mitu asja tõi pisara silma ja mitte miski ei tahtnud välja tulla. Mul on enda pärast piinlik...tõesõna! Kuid alati ei õnnestu oma tavapärast positiivsusemaski ette manada käsu peale!

Põhjused?

Jah...ilmselt tervis, kaks nädalat vahele jäänud harjutamist ning senimaani veidi puudulik kuulmine...eriti häiriv on see pillimängu juures!

Ja pealegi on väljas nii külm, et südame võtab ära...kuid süda hoopis kevadet ihkab...

"Hea aasta"

2007-02-20T23:34:00.000+02:00

Käisin täna kinos! "A Good Year" - mõnus film, mõneti ülimalt naiivne, kuid ikkagi tore vaadata!

Paratamatult tekkisid mul hoobilt seosed isiklike kogemustega. Just seoses Prantsusmaaga ja viinamarjaistandustega. See miljöö ja õhkkond...maja mäe veerel ning vaade viinamarjapõldudele...vein...Lõuna-Prantsusmaa, loodus...ohh...ma olen seal olnud! Samuti olen ma Itaalias külastanud veinikeldreid ja viinamarjakasvandusi! See on midagi nii...võluvat...

Ja need näitlejad - just prantslased - nad olid lihtsalt nii ehedad, täpselt nii nad räägivadki!

Ja kui hästi kõlab prantsuse keel...kohe kahju hakkas, et ma eelmisel aastal keset semestrit sellega lõpparve tegin...piinlik lugu! Inglased nende kõrval mõjusid kuidagi tavalisest märksa teistsugustena...

Milline nauding võib olla enda kasvatatud taimedest tehtud veini maitsta...eriti kui see on suurepärane vein, mitte ei sarnane rotimürgile...

See kõik meenus mulle...ja tuletas meelde vana, tolmu kogunud unistuse samuti ükskord midagi nii suurepärast omada - maja mäeveerel, vaade istandustele... pudel veini, mida saaks nautida koos armastatud inimesega... Elada rahulikku, lõunaeurooplaslikku elu ja nautida iga kordumatut hetke, sest elu ongi ju ilus! Aegajalt oma mõnusas aiakeses luuleõhtuid korraldada ning pilli mängida... lugeda raamatuid ... võibolla ka kirjutada... :D memuaare lastelastele! ja unistada...

Aga samas...alati jääb unistustele ette bettoonsein, millest...palun väga...murra või peaga läbi! Mingi tobe allumine vahenditele! Sest ilma miljoniteta seda kõike teostada ei saa...

Nii jääbki minu viinamarjaistandus ilmselt eksisteerima minu unistustemaailmas, kus ma olen endale sisseseadnud ühe väga mõnusa majakese...kus enamasti puhub soe tuul ja paistab päike ning sajavad toredad äkkvihmad, mis aitavad mu viinamarjadel kasvada!

Kui just...tjah, kui just ei tule keegi eriti veetlev pankurist noormees mulle igavest, ohjeldamatut armastust avaldama...kes oleks valmis minuga iga kell luurele minema ning maailma teise otsa seiklusi otsima minema...ja mina temaga! Ja me armastaksime teineteist elu lõpuni!

Mulle meeldivad muinasjutud, ma ei väsi nendesse uskumast...õieti keeldun nendesse mitteuskumast:) lapsik, mis?

Aga kes ütles, et Printsi Valgel Hobusel pole olemas...?

Kavatsen Teile kunagi veel vastupidist tõestada!

Ma lähen nüüd unejuttu lugema...Muinasjutud muide;)

P.S. olen oma haigusest täiesti teadlik, kuid mittevastutav! Diagnoos: sünnist saadik hingelt romantik...põhjani!

Kuldreegel: KÕIK algab eriala valikust!!!

2007-02-20T22:16:00.001+02:00

Tere kallid sõbrad netimaadel!

Niisiis...elu peab ju ikka vürtsikas olem, kas pole? Tasakaal on oluline, kuid sellest väljumine vahel siiski teretulnud...või siiski mitte? Kuidas võtta...oleneb olukorrast.
Minu "olukord" on järgmine:
Peale Brüsselist alanud haiguseagooniat, mis osutus "tänu" lennukisõidule täiesti tapvaks kahepoolseks kõrvapõletikuks, peab siiski tõdema et...ma ju lihtsalt armastan reisida! Nii unes/unistustes kuid eriti ikka ilmsi! Seepärast ei tulnud teade Saksamaal toimuvast orkestriprojektist mulle sugugi mitte halva üllatusena. Eriti veel sellepärast, et olen seal juba kahel korral osalenud ning uute ja ka vanade toredate rahvusvaheliste sõpradega on alati mõnus kohtuda!
Kuidagi sattus nii, et see tore saksa dirigent helistas mulle ning palus, et ma organiseeriksin Eestist veel inimesi. Sellega pidi tegelema ka minu erialaõpetaja, kuid kuna ka tema viibis mingi aja välismaal, jäi see ülesanne tervikuna minu õlule!
Sain inimesed kokku aetud! Uurisin lennupiletite kohta ning Estonian Airi piletid tundusid hetkel ülimalt soodsad! Samas, eilseks oli vaja ka Kultuurkapitalile igaühel isiklikult esitada rahataotlus! Mina muidugi olin see, kes kooskõlastas kõikidega summad ja piletihinnad, et see kõik kenasti paberile saaks. Need hinnad kontrollisin ma veel pühapäeva õhtul üle! Niisiis...esitasime internetis taotlused ära ja siis asusime lennupileteid ostma...ja ennäe imet...- 24 tunniga ehk siis ÜLE ÖÖ olid hinnad kerkinud 2000 asemel 3500ni! Nii tore! Kas pole? (tudengi jaoks ÜÜRATU vahe!) Praktiliselt kõik lendas vastu taevast, sest küsitud summa oli ju 1500 võrra väiksem. Pekki noh...
Üldiselt mulle ei meeldi rahast kõneleda, eriti sellepärast, et see osutub alati vingumiseks, et liiga vähe on...aga seekord...ohh...
Kuna me peame need piletid oma raha eest välja ostma siis see lihtsalt ajas korraks (hästi korraks) mind täiiesti marru...(ma olin nagu marutaudis koer, kelle suu valgest ollusest vahutas ning ma laamendasin terve arvutiklassi tagurpidi...- et noh...mõttes ikka, mitte päriselt).
Kuna mina...olen tshellomängija...siis minu reisid näevad välja sellised, et mu tshello istub nii rongis, bussis ja ka lennukis alati minu kõrval! Ehk...ma ostan alati endale kaks lennukiistekohta, sest teine on mu truule sõbrale/abikaasale/armukesele - tshellole! See "väike" hinnatõus tähendas minu jaoks 7000 krooni, mis pole enam nii väike summa!

Ma olin väga pettunud, uurisin aga siiski edasi! Easyjetiga oleks olnud võimalik samuti sõita...aga netist piletite ostmine oli terve eilse ja tänase päeva halvatud! Suurepärane ajastus!

Lõpuks leidsin Estraveli kodulehelt superprogrammi "Amadeus" (mitte siiski Wolfgang Amadeus...), millega leidsin piletid Finnairiga läbi Helsingi Frankfurti! Ja hinnaga 3100...noh...mõtlesin, et enam odavamalt ikka ei saa...kuna olin juba niikuinii aru kaotanud ja läega löönud, otsustasin need broneerida. Aga siis meenus mulle et...ohh jaaa...ma ju sõidan tshelloga, mis tähendab, et teise reisija nime kohale tuleb kirjutada...mis? mr Violon Cello? jjjjahhhh....pidin abi paluma klienditeenindusest, kes mind lõpuks siiski Estraveli kesklinna kontorisse juhatas ning see kõik tehti minu eest ära! Kusjuures tshello pilet on ilma lennujaamamaksudeta, umbes 2000 krooni! ;) ja lennukis saab süüa:) - super!

Mul on pea igas mainekamas ja vähemmainekamas lennujaamas tshelloga probleeme olnud...need süsteemid seal lihtsalt ei tunnista muusikainstrumente...ja stjuuardessid alati pööritavad silmi ja esmalt tahavad õiendama hakata....aga siis ma juba poolelt sõnalt katkestan ja näitan oma kahte piletit, mille ma oma kokkukraabitud tudengisandikopikate eest ausalt välja olen ostnud! Ja siis nad lõpuks leebuvad.

Ometi maailmas muusikud reisivad oma kallite pillidega iga päev...ning nad ei pane neid pagasisse, sest...kui isegi mõned kohvrid seal riismeina tagasi tulevad, mis veel pillidest rääkida!

Ja ikkagi pole normaalset suhtumist ega oskusi tshelloga ümber käia näha mitte kuskil...olgu see Hamburgi, Frankfurdi, Berliini, Praha...misiganes lennujaam, kuskilt pole ma veel "puhta nahaga" pääsenud. Alati on jama... Jama ei lõpe, vaid asendub teise jamaga, teadsite ikka seda Murphy seadust...

Kõik algab eriala valikust!

Sõprusest

2007-02-14T16:47:00.000+02:00

Head Sõbrapäeva kõigile!!!

Tore, et on üks päev aastas, kus saad tähelepanu ja kiindumust avaldada just oma kallitele sõpradele! Õnneks teevad paljud meist seda ka igapäevaelus...kuid juhuks kui viimastel aegadel ununenud siis...Kallid Sõbrad! Ma armastan teid kõiki!!!Tuttavaid ka!!!

Sõbrad ongi see, mis elu ilusaks teeb, perekonna ja armastuse kõrval. Kindlasti on kõikidel inimestel elus perioode, kus sõprus on vähem või rohkem oluline. Minu jaoks on sõprus seni üks olulisemaid asju, kuna perekond on ju ikka perekond, keda sa armastad alati ja kes sind armastavad - alati... ja armastus...eks see ole ikka rohkem one-way-street olnud....

Mul on 4 parimat sõpra (kõik neli ei saanud korraga kahjuks pildile:P)...kõlab uskumatuna eks? Aga nii see on! Ja ma armastan neid kõiki vägaväga!!!

Mis teeb parimatest parimad?

Orkutis liigub praegu mingi kettkiri, milles kõrvutatakse tõelist ja lihtsalt sõpra...Aga mis siis ikkagi neid eristab?

Tõeline sõber tunneb sind läbi ja lõhki ja sina tunned teda! Sa arvestad temaga ja tead ta tujusid.

Tõeline sõber teab, kui sul on mure ning oskab su tobedaid väljamõeldud kinnisideid ümber lükata! Tõelised sõbrad andestavad sulle su nõrkused...olgu see siis shokolaad shoppamine...kõva häälega piinlikus kohas naermine...! Tõeline sõber on valmis minema sinuga koos luurele päeval või öösel. Tõelised sõbrad sõidavad kilomeetrite taha, et kas või nädal aega koos veeta:) olgu see siis Brüssel või Verona või Helsingi! Sõbrad on üksteisele toeks rasketel aegadel! Nad viskavad üksteise üle nalja ja iroonitsevad hullupööra! See teeb tuju heaks! Parimad sõbrad tulevad sulle külla kell 12 öösel ja lahkuvad sealt ülehomme! Tõeliste sõpradega võid seigelda näiteks Brüsseli öistel tänavatel ning unustada ohutunde, reaalsus- ja ajataju ning avastada end geibaaris tantsimas...dance like no one`s watching...!!!

Parimate sõpradega koos veedetud hetked jäävad alatiseks meelde....koos tehtud lollide ilmetega pildid raamitakse ära ning lisatakse toa seinal asuvasse kollektsiooni: hullud!!!

Mida kõike veel...

Sõnu on tuhandeid...sääraseid lauseid võikski kirjutama jääda...

Põhiline aga on ju öeldud...

Sa lihtsalt armastad neid kogu südamest...täiiiegaaa noh!

Palju sõpru Teile! Ja palju hoolivust ja sõbralikkust!

Brüssel - i love this City!

2007-02-07T13:40:00.000+02:00

Brüssel - esimesed päevad selles armsas prantslaslikult romantilises Euroopa südames, panid mind m6istma, jah, tulevikus v6iksin t6epoolest säärasesse kohta kolida! Milline suurepärane inspireeriv 6hkkond, miljöö, mille kujundavad lihtsalt lummavate r6dudega majakesed, tänavamuusikud, purskkaevud, gaasiküttel töötavate radiaatoritega välikohvikud, mis juba praegusel üsnagi r6skel aastaajal avatud on, loomulikult ka Boulangerié'd (pagariäri) ning vahvliautod. Selles linnas vaatab k6ikjalt vastu Belgia Kuningriigi ajalugu, arhitektuuri ning kunsti näol. See k6ik on Tallinnast nii erinev! Inimesed on nii teistsugused.

Kalladega turistipilt esimese purskkaevu juures...:D

P6hjus, miks ma siin olen on lihtne: meil tüdrukutega on traditsiooniks kujunenud, et kui keegi läheb välismaale 6ppima, siis ülejäänud kolm s6idavad külla. Niisiis, Marian 6pib siin, alates septembrist.

Ta elab väga toredas kohas, mille kohta ta ise väga tabavalt ütles "kui araablased kuskile pommi panevad, siis vähemalt mitte minu tänavale!" Aga samas saab 10 minutiga kesklinna! Karm nali, aga tegelikult on see t6esti natuke k6hedust tekitav tänav! Üleüldse on siin araablasi, musti, türklasi väga palju. Maja ise on ridaelamu moodi, 5 korrusega, igal korrusel on 1 korter ja omanik elab samuti siin. Teised korterid on tubadeks jaotatud ning nendeski elavad tudengid - 1 itaallane, 1 prantslane, 2 hispaanlast, 1 luksemburglane, 1 belglane...rohkem ei mäleta. Igatpidi kirju ja vahva seltskond. Esimesel korrusel on tore köök ja kaminatuba, kus on ka klaver.

Reisi esimesed päevad kulusid märkamatult mööda linna kondamisele, mis on nii huvitav tegevus! Me oleme päris palju pilte teinud ning nüüd on plaanis muuseumid läbi käia. Aga minuga, noh, minuga on hetkel selline lugu, et eilsest saadik olen ma siin palavikuga voodis hoopis, loodan et homseks läheb üle! Hetkel on üsna hale olla veel. Ülepinge andis l6puks tunda...pole puhata saanudki ju tegelikult.

Laupäeval käisime ühe eesti tüdruku sünnipäeval, kellega Marian siin juhuslikult tuttavaks sai. Oli vast pidu! Sinna olid kokku tulnud sakslased, belglased, prantslased, eestlased, sloveenlased, itaallane, poolakad, hispaanlased, türklane...oeh... K6ikidel neil on väga erinev tervitusviis...aga kui ühe 6htu jooksul pead jätma meelde, et belglased ja prantslased tervitavad ühe suudlusega paremale p6sele, itaalased kahe suudlusega, alustades paremast p6sest ning hispaanlased kahe suudlusega alustades vasakust p6sest...ohh...

Igaljuhul on meil plaanis veel s6ita kahte väikelinna, Brüsselist u poole tunni rongis6idu kaugusel. Samuti lähme reedel Europarlamenti tasuta ekskurssioonile:)

Praeguseks nägemist!

Mõtted

2007-02-02T00:12:00.000+02:00

Eile käisin õe juures! Ta elab Mähel, mõnusas majakeses, mis on väga minimalistliku arhitektuuriga, kuid ülimalt romantiline ja soe! Kuna mu autot pole mõtet enam (kunagi) mainida, siis pidin minema sinna bussiga. See oli üsna mõnus ettevõtmine. Nr 8 käib tegelikult üliharva mu meelest ning pidin lõpuks Pirita teelt 20 minutit, isegi pool tundi kõmpima Mähele. Tegelikult osutus see nii toredaks.

Kummaline kuidas linnas on sääraseid oaase - kõik oli nii vaikne, lumine ja õdus. Jalutasin ning hingasin värsket õhku. Jõudsin kohale ning me hakkasime õe lastega lauamänge mängima. Uskumatu, kuidas aeg lendab. Laste pealt on seda kõige parem näha...Helena on juba 9 aastane...ning Martin juba 6...Kuidas see võimalik on? Nad on nii asjalikud, et mind ennastki hämmastab, kuidas ma nendega suheldes vahel sõnadega pahuksisse satun... Nad on nii targad. Kõik mängud on neil selged ja see on nii tore, kuidas nad muudkui seletavad mulle, kuidas peab täpselt selle kaardi käima siis ja teisega sa saad võita endale neid asju juurde:D ja see on jokker, see asendab ükskõik mis kaarti:D

Kusjuures, praegusel ajal tehakse väga lahedaid lauamänge lastele! Meiegi mängisime ühte mängu nimega "Kimble" mis on põhimõttesliselt reis ümber maailma ning üks teine mäng, kus olid pildid maailma kuulsatest vaatamisväärsustest, ühesugused pildid, millele pidi samasuguse paarilise leidma. Nii tore oli! Ja kui ma veel jutustasin, et oi näe, see koht asub Roomas ja ma olen seal isegi käinud, oli nende imestus muidugi üüratu...seda on tore näha...

Ma loodan neile olla hea tädi ja tulevikus veelgi parem...

Nii, mis veel on juhtunud vahepeal...ah jaa...Teater...

Mul oli kolmapäeval teatris viimane tööpäev...see tegi kohe nukraks! Ma olen sealse elu-oluga nõnda harjunud, et raske on kohe ilma:) Andsin pillikapivõtme ära ja...riided on mul ikka veel seal...:S aga ...oeh... Ega see päris päris viimaseks jäänudki, kuid ikkagi...kurb veidike...

Aga homme...haaaaa....homme sõidame me tüdrukutega Brüsselisse!!!! Vaat see on lahe! see saab niiiiiiniiii lahe olema! Mariani juures on kah internet, aga ma igaks juhulks ei luba enne kirjutada, kui tagasi olen! :)

Kuid nüüd siirdun küll unejuttude juurde, et sillutada endale tee mõnusate värviliste unede juurde, mis alati nii põnevad on!

Ja Teie, vaadake aknast välja - taas sajab lund...niii romantiline vaatepilt! Puutumata, asutmata, jäljetud tänavad...vaikus ja puhtus!

Tahaks kõiki kallistada kohe:)

maailm on ime!!!

Kired...

2007-01-30T00:46:00.000+02:00

Olen kuskilt kummalisest allikast pärinud suhteliselt käreda temperamendi, vb pigem siis iseloomu või... Igatahes... Uurides oma sugupuud avastasime, et osad juured viivad Lydia Koidulani ja samas ka hoopis Saksamaale! Ma olen alati arvanud, et ma ei saa päris puhast eesti verd plika olla. Liiga emotsionaalne! Igatahes, Saksamaa...see avastus oli isegi veidi pettumus:D...kuid oma juurtes pettunud olla....kõlab kummaliselt!!! Mõnes mõttes oleksin märksa õnnelikum olnud, kui oleksin avastanud juured Itaaliast...mis on minu ammune kirg. Ma lihtsalt tean, et olin eelmises elus itaallane! Muidu poleks mul selle maaga nii suur side.

Minu elus on palju kirgi. Üks neist (kõik nad on loomulikult pingereas pärast muusikat!) on kahtlemata reisimine! Tahaks igal pool ära käia! Itaalia on muidugi nii minu hingele, et sinna läheks iga kell tagasi! Samas, Aafrika...Brasiilia...Hispaania....Austraalia...Ameerika....Inglismaa....Nepaal....

Jaapan...Island...Uus-Meremaa....Kariibi meri:D oeh...igasugused kohad! Ma teeksin kindlasti ümbermaailmareisi kui võimalus oleks! Õnneks muusiku elukutse annab reisimiseks võimalusi...(raha küll jääb ilmselt alati veits vajaka...)

Mind on alati võlunud hea jazz-muusika. Ma olen ammu unistanud jazz-laulmisest, kuid arvasin, et esiteks pole aega ja teiseks...mina ja laulan...ehh...mis jama see on?! Aga...ma hakkasin ometi hääleseade tunnis käima! Juba eelmine poolaasta tegelikult! Ma loodan, et saab asja! Laulmine on nii tore, õnneks mul on alati kõva hääl olnud, olgu see rääkides, naerdes või lauldes! (muide, kaks kuud laulsin isegi Estonia ooperikooris oma tädi asemel...hihihi). Õpetaja igatahes annab lootust...

Ja üks asi veel...kuulake seda: http://www.youtube.com/watch?v=uJC2bOmAEn8

Tango!!!!!! Jaaaaaaa!!!!!! MILLISED KIRED!!!! Ma tahaks osata tantsida!!! Kõigepealt teen läbi mingi algelise peotantsu (ma ikka ei väsi lootmast, et mu hea sõber Mait tuleb muga koos kursustele - hahahaa) ja siis ...tango...need rütmid, no need ei saa lihtsalt külmaks jätta! Nad ju süütavad! Esiteks Piazzollat peaks mängima...aga tantsida...jah tahaks tantsida! Selle plaani viin täide! Nui neljaks!!!!!

Unistav Maarit viib sihile! :D

ehk siis plaanid täituvad! Nad lihtsalt peavad!!!!

Elgar "Nimrod"

2007-01-29T00:46:00.003+02:00

Teate, see on kõige kurvem, ilusam lugu mida ma viimasel ajal kuulnud olen!!! See on ju lausa südantlõhestav...ma kuulan praegu seda vaheldumisi tsellokontserdiga umbes 10ndat korda...ja ma tunnen, et ma tahaks nutta...just sellepärast, et see muusika on nii ilus....lihtsalt niiniiiiniii ilus..... ja niiii kurb...

http://www.youtube.com/watch?v=pZ13hgvQWaI&NR

oeh....

pühkides pisaraid...
m.

Tšellomuusika Ilu-valu-võlu...

2007-01-28T21:41:00.000+02:00

Täna tahaksin jutustada teile oma suurimast armastusest - muusikast! Nimelt tsellomuusikast, mis on mulle kõige südamelähedasem. Eks kõigile ole oma instrument kõige kallim, mis on ilmselt ka märk sellest, et on tehtud õige valik! Mina tegin oma valiku ise. Mäletan veel väga selgesti vestlust ema ja isaga, kes mõlemad soovitasid tungivalt, üks klaverit ja teine viiulit... Jahh, kuid nad pidid hetk hiljem tõdema, et nende tütre kindlameelsust ei kõigutanud enam miski - see valik oli tsello ja selleks ta jäi! Aga mitte endast ei tahtnud ma rääkida...

Tsello on nii kurva ja melanhoolse tooniga pill. Ta on nagu romantik, kes nostalgitseb, melanhoolitseb, armastab ja igatseb millegi järgi, mis on nõnda kaugel... Tema hääles on justkui kogu maailma nutt ja pisarad! Loomulikult saab ka lõbusaid lugusid mängida (http://www.youtube.com/watch?v=YWbT5odD78k - ülispets lugu), kuid pole midagi kaunimat, kui kurb muusika tsello esituses... Siis tulebki välja tõeline muusika ilu-valu! Valus, kurb muusika on ju ilus, märksa ilusam, kui lõbus. Kas pole? Kurbus läheb alati märksa rohkem hinge, kui rõõm, ta lihtsalt liigutab midagi su sees... See on nii ilus!
Näiteks kuulake Elgari tsellokontserti (http://www.youtube.com/watch?v=kbdbmk_D7gA mulle meeldib küll Jacqueline du Prè esitus rohkem, kuid Yo-Yo Ma on tänapäeva üks väljapaistvamaid celliste:).... Selles loos peitub tohutu piin ja valu. Valu kogu maailma pärast. Selleks peab hea helilooja olema, et ära tabada, mis just kõige paremini kõlab...ja tema on seda suutnud. Elgari kontsert kõlab tõesti hästi!(rääkides Elgarist kuulake kindlasti ka seda fantastilist meistriteost: (http://www.youtube.com/watch?v=kbdbmk_D7gA)

Romantikud - nende jaoks on kõige olulisemad tunded ning neil jääb alati 1 samm õnnest puudu, tulemuseks ongi valu, milles on näha suurim ilu.
Kuid samas, ei ole oluline kas helilooja on romantismiajastul sündinud või mitte, samuti Bach kirjutas väga kurba muusikat. Kuulake Bachi tsellosüite ja öelge et need pole romantilised ja tundelised...!!! Minu jaoks on!

Näiteks 5. süidi Prelüüd:

http://www.youtube.com/watch?v=cYCJ3VdI0-M
http://www.youtube.com/watch?v=8BmEbe_2dcw (Yo-Yo Ma)
või

2. süidi Prelüüd http://www.youtube.com/watch?v=bWyrxAZCOhA (Mischa Maisky)
või

3. süidi Preüüd http://www.youtube.com/watch?v=m0dWyGsroNI (Mischa Maisky)
(muide kuulake tähelepanelikult harmoonia muutumist sekundiseisuga 1:47 ja veidi enna ja pärast seda - need paar takti on lihtsalt suurepärase kõlaga ja üliromantilised mu meelest).

Öeldakse vahel, et Bachi muusikas kajastub kõik - lihtsus keerulisus, oma kaasaja elu-olu. Minu meelest on Bachi muusika taevalik, tõeliselt taevalik. Ja hetkel ei pea ma silmas ei enda ega Bachi religioosseid vaateid. Tema looming on lihtsalt nii "kõrgem" ja samas jälle ka nii arusaadav ja mõjuvalt maine.

Samas on tsello ka väga rockpill...- ja isegi selles peitub ju kurbus...nii igavikuline kummaline lugu aga kuulake:

http://www.youtube.com/watch?v=aFW7oTEqKgc&mode=related&search

ja otseloomulikult "...Bittersweet..."

http://www.youtube.com/watch?v=FkMoxve1374&mode=related&search

Sellised mõtted siis täna... Keerake volüüm põhja, kuulake ja nautige - see on minu elu lahutamatu osa, mis ma loodan pakub rõõmu ka teile:)

P.S.Need YouTube lingid tegin omal valikul, kindlasti pole tegemist plaadikvaliteediga kuulamisel, kuid...nendega tasub siiski tutvuda...

(Bachi puhul - Mischa Maisky pole mu kõige lemmikum Bachi esitaja, kuid YouTubes olid lihtsalt tema videod ...) ja siis veel see et sh-tähega on mul siin bloggeris selline lugu, et iga kord kui ma tahan sh -tähte ehk siis vajutan Alt Gr + s - siis blogger arvab et ma tahan oma postituse üles panna...ehk siis...sh-tähte pole võimalik saada! vabandust! lihtsalt hääldage see juurde iga kord kui "tsello" ütlete:D

Mina ikka mina...

"Sülfiid"

2007-01-25T23:35:00.000+02:00

Täna tahaks kirjutada mitmest asjast. Kuna elu on viimasel ajal kuidagi kirju, kuid samas nii hall ja üksildane...siis mõtteid on samuti peas värviliste killast.
Alustame siis tähtsaimast: täna esietendus Rahvusooperis Estonia ballett "Sülfiid"... Mängisin esimeses puldis! Küll oli vahva, närvesööv, kuid tõeliselt vahva!!! See on väga ilus ballett ja te kõik lihtsalt peate seda vaatama tulema...Asja teevad veelgi ilusamaks need kümned...et mitte öelda tuhanded tsellosoolod, mida ju nii harva kohtab! Isegi neljatsellosoolod...oeh...mul oli suur au mängida oma erialaõpetaja kõrval, teist häält!:)

muidugi vaadates neid baleriine ... super täiesti...aga samas...nad on ikka nii kleenukesed...jube! Mul tekib peaaegu et alaväärsuskompleks, et appi kui paks ma olen :S...:D ( lets call it "naiselik kadedus")

see selleks...

Teine asi on see, et mul on kahju tunnistada, kuid, paljud inimesed minu tutvusringkonnas on mulle suure pettumuse valmistanud... Vahel lihtsalt on kellegi vastu respekt, kuid siis saavad nad millegi väga imelikuga hakkama ning see nullib selle ilu, tarkuse, sõpruse, austuse...oeh...

Tõelisi sõpru saab olla väga vähe...ja siis veel sooje tuttavaid, kellega on lihtsalt aeg-ajalt niii vahva jälle rääkida ja näha! Aga tõelised sõbrad...need lähevad läbi tulest ja veest...sõjast armastusest...:D koos...selles ongi power!!! Lihtsalt need tuleproovid on ammu läbitud ja valisteb TÄIELIK usaldus!

Mis ma siis veel tahtsin öelda...ah jaa...

kiindumus...see on üks imelik asi...millal on kiindumus harjumus? millal armastus? kas üldse? millal tõeline hingesugulane?

ja miks...miks ometi mõni inimenene kiindub nii pagana mööda ...tema jaoks niiii valedesse inimestesse...ja miks? Miks läheb mõnel alati kõik vussi? Miks see sõna `armastus` tundub ikka nii arusaamatu...ja samas nii osa sinust...ja miks see peab alati ühepoolne olema...millal tuleb see minu õnn???????

noh...need on sellised väga üldised ja retoorilised küsimused, mida esitavad endale inimesed...miljonid inimesed iga päev.....olen siin liialt palju filosoofiaga tegelenud...(nimelt pidin isegi sessi ajal filosoofia arvestust kaks korda sooritama...ja mitte selle pärast et õpetaja minust nii vaimustuses oli, et minu juttu kaks korda lugeda tahtis...:D)

üldjoontes veereb elu toredasti...karjääriredellil muudkui tipu poole (mitte et ma teaks kus see on) ... ja "era" elus... õnneks on mul paar väga head sõpra, kelleta ei suudaks ellu jääda! Mõni pesitseb küll sootuks Brüsselis kuid hoitko alt, järgmine nädal lendan sinna...;)

jääge endaks...ja otseloooomulikult moodsaks!

Veidrused

2007-01-23T21:55:00.000+02:00

Lõpuks ometi tuli talv! Minu meelest on see niii nii tore. Mind paneb see tänaval kergejalaliselt kekslema, justkui lapsena...ning toob naeratuse suule see soe talvine päike! KUID...veider on see, kuidas veel nädal tagasi kuulsin virinat, halva ilma üle...inimesed, kus on teie emotsioonid nüüd...miks te ei rõõmusta? Hoopis vastupidi! Nad nurisevad, et külm on. nii kurb...

Nad ei saa enam asjadest õigesti aru...kas neile ei meeldi siis vaadata õhtul aknast välja ja jälgida kuidas tänavalaternate valguses lumesadu eriti romantiline on... Kas neil pole hangest mööda minnes tunnet, et....laskuks siia nüüd selili... Kas neile ei meeldi, kuidas pakane põsed punaseks teeb....(mitte et see eriline pakane oleks...)

Ja miks minust nooremad tüdrukud jagavad TRAMMIS Evelyn Sepa näopildiga rohelisi postkaarte??? Keskereakond....Tänasega pidi ju valimisreklaam keelatud olema... Kas nad tõesti arvavad et see mõjub?...äkki mõjubki...igastahes on see imelik...

Pühapäev...

2007-01-21T13:34:00.000+02:00

Kui hea on olla kodus! Mul on esimene päris vaba päev üle hulga aja....peale äsja lõppenud sessi mõjub see lihtsalt jumalikult. Nurga taga varitsenud närvivapustusel ei õnnestunud mind ka see kord päris maha niita, kuid emotsionaalselt olen täiesti tühi...ehk seepärast pole ka blogisse jõudnud kirjutada. Mis ma ikka kirjutan, kui ainult mingid melanhoolsed mõtted peas on...või üldse mõtteid pole.....

Tegelikult olen suhteliselt muserdatud, kuid rahulik. Aastatega lihtsalt õpid ära selle, et isegi kui sa väga väga tahad, ei lähe asjad pea kunagi nii, nagu sulle meeldiks. Ja ega ma selle peale ei ärritugi nõnda nagu varem, see pöördumatu paratamatus elus...sellega peab arvestama ning leppima. Kuigi ma olen hingelt üks suurimaid romantikuid, keda tunnen ning ei pelga seda enesele tunnistada (vastupidiselt mõnele), olen ma samas õppinud maa peal kõndima. Enne hõljusin palju rohkem pilvedes ega olnud suuteline mõistma paljusid maiseid asju/reegleid... Mõistus tuleb kunagi ikka ju koju! Jääb üle vaid loota, et üks kord tuleb ka minu õnn. Tuleb selleks, et jääda...

Nii ma siis istun siin kodus...üksi, kuulan Ameliè soundtracki, joon kohvi, loen ajalehte...selline vaba tunne. Ei, ma pole isegi kurb, lihtsalt neutraalne, nagu kõik minu ümber...kõik on enam-vähem normaalne, aastatega välja nutetud pisarate kogus on samuti nii suur, et varud on nagu tühjad, kraanist ei tule enam midagi... isegi vihahoogusid pole...vanasti paugutasin uksi...kelle peale aga ikka vihane olla, peale iseenda, sest nagu ütleb uus eesti vanasõna "kõik mis sa teeeeed.... teed kõik endaleeee..."(Ines) Ja üldse ennast peab armastama....see on väärt oskus!

Lihtsalt...kui ühel päeval mõistad, et sinu kaasasündinud positiivsus, energilisus ning üliemotsionaalsus tunduvad kõikide teiste inimeste omaduste seas võõrkehadena... ja et sinust ei saada aru - põhimõtteliselt... ja et see kõik on nagu takistuseks ja koormaks...kuid sa tead, et sa ei saa ka teistmoodi olla. Ega tahagi olla...kuid endaks jäämise hind saab olema - üksindus. Avatud raamatuna ringi käimine on ja ei ole kaa tore asi. Mõnes mõttes olen ma alati endale seda ette heitnud. Kuid samas ka õigustanud...vähemalt ma elan ja olen võimeline tundma - rõõmu, kurbust, õnne, hirmu, kiindumust ehk isegi armastust... Kui ilus looduspilt toob su silmanurka pisara, kui kurb film paneb su värisema ning suures kaasaelamishoos hakkad hüsteeriliselt nutma...kui istud kinos ning vaatad sõpradega maailmanaljakat filmi ja sulle tundub miski naljakas, siis lased valla oma kõlava lossinaeru....ning hetke pärast ehmud, mõistes, et olid ainus, kes naeris ja isegi su sõbrad vaatavad imelikult....Kui hea muusika toob su kehasse külmavärinad ning sa hakkad eneselegi üllatuseks tantsima nagu segane (Dance like no one`s watching...) Jahh...kõik need omadused....need viitavad üliemotsionaalsusele, mida vaid omasugused mõistavad. See on tüüpiline kunstiinimestele ja muusikutele...kuid samas, ka nemad ei mõista tihti... NB! MITTERAVITAV!!!

Aga mul on nii hea meel, et ma selline olen....see teeki minust ju minu.

And what i`m trying to say iiiiiiiiiiis: fuck jeeee - life is beautiful, man... go to grow, looser...(niihiihiih)

Eksamid.

2007-01-03T23:04:00.000+02:00

Ma tean, et ma olen täiesti süüdimatu, aga ma ei suuda õppida...kuigi eksamini on jäänud täpselt 9 tundi...:S
Vanasti mul sellist probleemi ei olnud....täna aga käisin õppimise asemel hoopis kinos uut Bondi vaatamas...päris hea oli muide...

aga nüüd siis...muusikaajalugu...here i come...

Uus...

2007-01-01T20:54:00.000+02:00

Toredat ja edukat uut aastat!

...nüüd kui aasta uus ja mitte enam 6,

...siis võtan vaevaks proovida

...head uut teil` soovida...

saagu rõõmu palju uueks

õnnesõõmu kevadeks ja suveks...

heh...täna ütles keegi mulle, et esimesel päeval peaks luuletuse kirjutama - nii ilus mõte!

Mõeldud - tehtud! oma "luuleannet" polegi ma üritanud eriti kunagi realiseerida:D aga eks mõte ole see, mis loeb, eks?

Igaljuhul - see mida teed esimesel jaanuaril, seda teed terve aasta! Mina olen täna maganud, söönud, pilli mänginud, õppinud, ema ja isaga juttu rääkinud, muusikat kuulanud, koristanud, autoga sõitnud ja sõpru aidanud...

jääge moodsaks ja südamlikeks!

ja mis põhiline ... mõelge ilusaid ja häid mõtteid:)

Vanaaaasta...

2006-12-31T00:10:00.000+02:00

Nüüd, mil tiksumas on vana aasta viimase päeva esimesed tunnid, oleks vahest aeg teha väike kokkuvõte möödunust:

Milline ta siis oli, see 2006? Selline nagu olema pidigi ilmselt. Palju ilusaid mälestusi on... Oleks ehk ebaõiglane üht teisele eelistada.

Minu aasta oli täitsa tore. Sai reisida, sai palju vahvaid uusi tuttavaid...

Mõnes mõttes olen ma ikka üdini koolilaps, kelle jaoks aasta käib septembrist juunini...ja suurt tähtsust sellel 31.detsembril justnagu polekski:)

Uue aasta lubadusi ei tahaks igaks juhuks anda...ei julge! Kes teab mis tuleb? Pigem lihtsalt panen kirja soovid...uue aasta soovid.

Kindlasti loodan palju reisida ning kuhugi väljamaale ka kauemaks ajaks paigale jääda. Kindlasti tahan rohkem harjutada, sest just nüüd on kuidagi kohale jõudnud, et "jah, võin südamerahuga väita, et valisin õige eriala!" Uuel aastal tahan võtta ka veits rohkem vaba aega...ja lihtsalt lasta minna...teha kõike mis pähe tuleb ja lugeda palju raamatuid. Kooliga on nii nagu on, kui sess ilma võlgadeta lõpeb jaanuaris, siis olen omadega põhimõtteliselt mäel...

mis siin ikka heietada...

nojah...

head vana aasta lõppu!

Maarit

Jõulud

2006-12-24T23:01:00.000+02:00

Täna ongi Jõululaupäev! Kummaline päev... hommikul aknast välja vaadates, oleks tahtnud soovida toredat kevadet hoopis, sest päike siras taevas ning mitte ainsatki valget laiku polnud katmas maapinda. Just nagu kevadel... Meil polnud isegi kuuske...sellegi tõi isa alles nüüd, õhtul maalt.

Ikkagi pole mitte mingit jõulutunnet ja kuidagi kurb on, sest olgu kuuseehtimine või verivorstid või piparkoogid - miski ei valmista rõõmu kuidagi...isegi mitte kingitused. Terve päeva lohisesin ühest toast teise, enamuse ajast vaatasin kusjuures telekat. See oli minu jaoks täielik puhkus, sest ma pole mitu kuud telekat vaadanud... ohh jahh... Esimene vaba päev üle hulga aja ja mina veedan selle lihtsalt aega surnuks lüües - kummaline...

Aga...kõikidele häid ja rahulikke jõule! Katsuge puhata ning mitte söögiga liialdada;)

Jõulu(Maarit)Vana

seekord ilma jõulutundeta...

Nii mõnestki asjast...

2006-12-19T20:51:00.000+02:00

Hommik oli nii kaunis! Juba eile hilisõhtul aknast välja piiludes avastasin, et väljas sajab lund... See oli imeline vaatepilt! Maa oli juba päris valge ja nii puutumatu kõigest...ei ühtegi jalajälge, rääkimata autoviirgudest. Hommikul võtsin endale kohe julgelt 15 minutit, et autot lumest puhastada! See oli ääretult vahva tegevus, peaaegu nagu lumememme tegemine :D vähemalt see lapselik rõõm oli sama!
Autot käima pannes tekkis kohe küsimus, et "Kullake, mis sul viga on täna...kas külmast ja vanadusest on pedaalid veidi kinni kiilunud?" ...sest mu auto on kord juba selline penskar, autode vanaema!!! Aga polnud hullu midagi hakkasin siiski sõitma! Ohh imet...jõudsin isegi Kristiine ristmikuni ning siis see juhtus - mitte üks käik sisse ei lähe! (miks ma ei imestanud...) Noh...mis seal ikka - TALV! Panin siis idioodituled (ohutuled) vilkuma ning täristasin (ilma summutita - sest see kukkus juba kolmandat korda alles 2 nädalat tagasi alt ära, ja ilma käiku vahetamata) kooli õue peale! See oli üks suur ime et ma kellelegi tagant sisse ei sõitnud ega jäänud ise kellelegi ette! Kooli õuel siis seiskasin mootori ning panin külmalt tagururpidikäigu sisse, sest parkimiskohti polnud ja ma olin ju risti teepeal ees! Noh...ja siis see paganas ei tahtnud enam käima kaa minna... aku vist kah juba läbi...ja see kuramuse sidur...
Tuli tõdeda, et selle auto peab hingusele saatma! Õnneks olid paar tuttavat poissi ukse peal suitsetamas...ning pooleldi naerukrampides, sest ma tulin käsi vehkides autost välja ning andsin autole suurest vihast ühe korraliku jalahoobi (tüüpiline naine). No igal juhul tulid ja aitasid nad mul auto ikkagi ühele parkimiskohale veeretada!

Täielik koshmaar!

no igal juhul...ma pidin õhtul sellega veel koju ka sõitma! Tähendab - minu poolest oleks ta võinud sinna akadeemia parklasse kevadeni vedelema jääda, kuid ema ja isa, kes mulle õhtul järele tulid (eriti isa) nõudsid, et me ikka kuidagi selle roostehunniku paela otsas koju toimetaks! (aga "paela" ei olnud) Isa lausa NÕUDIS, et ta mu käest need võtmed saaks...aga noh...tundes oma isa...kes pole kindlasti mitte kõige tugevama närvikavaga, oleks ennast seal roolis vaeseomaks vandunud! Ja siiki, tema nägemise ja reageerimiskiiruse juures (ta ju meil ehtne vanaisa) otsustasin ikkagi ise selle kammajjaaa koju toimetada! No hullemat autosõitu annab ette kujutada! Ma arvan et ka KÕIGE hullem autokooliõpilane ei sureta autot nii mitu korda välja kui mina täna...ja muidugi, need punased tuled kust ma olin sunnitud läbi sõitma...ekstreem!!! Katkine auto on katkine auto! Sellega EI TOHI SÕITA!!! Igatahes...nüüd olen ma jalamees mõneks ajaks, sest oma närvid on kah midagi väärt! Muidugi, sellise "autoseikluste teadmistepagasi" juures nagu minul, ajab see mind lihtsalt naerma juba!

Igatahes...kui Te teate mõnd soodsat automüügikuulutust või olete kursis autolliisinguvõimalustega... siis olen avatud pakkumistele!!! Sest liiklusvahendit on ju ometigi tarvis!

Päike

2006-12-17T23:53:00.000+02:00

Täna hommikul äratas mind päike, mis nii toredasti aknast sisse trügis. Loomulikult oli kell juba ühe paiku päeval, sest just siis muutuvad minu toa niigi kollased seinad veelgi kollasemaks! See oli vahva...üldse oli vahva nii kaua magada, seda pole ammu juhtunud! Õnneks oli üle hulga aja vaba pühapäevahommik! Kui linna poole sõitsin oli taevas kuidagi väga salapärane ja kummalist värvi...selline pruunikas ja roosa...ja tume...väga kummaline!

Igastahes...varsti on jõulud...aga mina räägin päiksest...

Eks südames ootan kevadet vist ikka rohkem...!

Idee

2006-12-16T22:28:00.000+02:00

Kas pole mitte mõned eestikeelsed väljendid lausa hurmavalt geniaalsed? Nii geniaalsed, et tahaks neid lausa kõikidesse keeltesse juurutada...KUID...tõlkega kaotab fraas siiski võlu...
Mul tuli meelde, kuidas me eelmisel kevadel hakkasime enda lõbustuseks välismaalastele eesti keelt õpetama! See oli väga naljakas... alates kõige süütumatest lausetest "Tere, ma olen Jonathan ja mul on saabas peas!" - mis pidi tähendama "Tere, minu nimi on Jonathan, väga meeldiv tutvuda!" - sakslase esituses kõlab see nii naljakalt, et kildu sai terveks õhtuks. Või siis...üks poiss tahtis teada kuidas on "Head ööd!", et teistele eestlastele minna ning viisakalt nende oma keeles kaunist und soovida. Kuna tal oli neiu käevangus, siis kõlas eestikeelne variant "Good Night`ist" loomulikult - "Mu naine on hull!" Näiteid on ju tuhandeid...
Samas...on väga lahe ka proovida eesti keelest mingeid fraase ümber tõlkida. Kes meist poleks kuulnud vana head lauset...kui keegi hüüab "appi, appi..." siis vastatakse ju "...kass läks kappi!"
No see lause sai kuldmedali kohe kindlasti!!! Kõik sakslased ja prantslased õppisid selle ära!
Aga kuidas sa neile seletad, mida see täpselt tähendab...otseloomulikult - "Hilfe, Hilfe! Die Katze ist in den Schrank gegangen!"
Kui niimoodi mõelda, siis loomulikult kaob tõlkega see asja idee ära, kuid samas tekib ka ju täiesti uus külg! Ja sellega võib palju nalja saada!
Lambist - from the lamp...

Sellised keele-sõnamängud...nendega saab kõvasti nalja...kuid...kujutage ette shokki, kui olete esimest päeva võõras riigis, võõras linnas, võõras konservatooriumis...saate tuttavaks ühe suvalise võõra prantslannaga, kes poole jutu pealt ütleb teile sulaselges
eesti keeles, kusjuures teadmata, et ta räägib eestlasega: "Ah, mul suva...ma lähen pissile!"
Selline lugu juhtus Sten Lassmanniga, kes sai tuttavaks ühe tüdrukuga, kellele olid 2 eestlast kildu teinud...

Carmen, Carmen, mida sa teed?

2006-12-13T23:22:00.000+02:00

Täna oli Estonias Bizet` "Carmen". Hea muusika, ülimalt hoogne ja tundeline...aga eesti lauljad - hoia ja keela...rohkem ikka keela...!!!

Nad laulavad "...täpselt nii palju, kui oma kesise palga juures lubada saab..." (operetitekst)

ohh seda elu...

Aga nüüd magama!

Kummitav keskkool

2006-12-12T23:30:00.000+02:00

Kummaline, kuidas vahel mingisugused olukorrad korduvad, tekitavad tunde...et...ma olen siin varem olnud...

Keskkooli ajal polnud ma just kõige andekam, targem, ilusam...misiganes...- igastahes mina see ei olnud! (vabandust, igal inimesel on ju sellised mingid imelikud arvamised vahel) Ega ole ka nüüd, kuid ma ei tee sellest ka enam probleemi! Eks suuremas osas puudutas see pillimängu ning haavu, mis näiteks peale kammeransambliekamit minusse kummitama jäid!

TÄNA elasin ma selle taas läbi. Nimelt pidin osalema praeguse lõpuklassi kammeransambli lõpueksamil, Muusikakeskkoolis. Minule küll hinnet ei pandud, kuid vastutus komisjoni ees mängida...no...ma tundsin ennast ikka väga imelikult...just selle pärast, et see tunne oli niiiiii identne selle kolme aasta taguse ajaga! Kuid ma pole enam see, kes ma olin siis... Kummaline tundus just see, et paljud "märgistavad" sind keska ajal kuidagi ära ja sa jääd selleks väga pikaks ajaks, kui sa muidugi vastupidist ei tõesta! Olgu see siis idioodist geeniuseks või geeniusest idioodiks...ja üldse...mis vahet seal on! Inimene on inimene ning igaühe areng on ju erinev! Täna tundsin neid samu pilke, samu kõrvu, mis mind kuulasid vb isegi mitmel eriala või kammeransamblieksamil. Tundsin, et minust arvatakse samamoodi kui siis...

See fakt iseenesest tekitas judinaid! Aga samas...mida see arvamus muudaks...ja kas nad üldse midagi arvasdid...ja miks nad peaks minust midagi arvama...eksam oli ju teistel:)

Samas...see närv aitas mul mõnes mõttes paremini keskenduda ja muusikasse sisse elada. Kindlasti mitte ei õnnestunud kõik 100%, kuid see mida me selle kuu ajaga tegime...meie ansambel oli koos ning tühja neist mööda panemistest! Ja mõnes mõttes lõppes üks minu foobia...

Ja lõpuks me saime viied:)

sellised imelikud mõtted...

Kust tuleb jõud?

2006-12-10T22:57:00.000+02:00

Alati möödub sügis otsekui välgukiirusel, saad jõulude paiku kord korralikult pere seltsis verivorsti vitsutada ning siis asud kenasti oma vana ja armsa kirjutuslaua taha õppima, mis peale eelmist sessi on kena tolmukihi endale kogunud - jaanuaris algab ju eksami sessioon! Ja kaugel sealt see kevad siis enam on...

Õppima peab! Õppida ongi hea...aga paraku on Muusikaakadeemias tavaks (loe: heaks traditsiooniks) saanud see, et eriti loengtes ei käida! Käiakse tööl ja harjutatakse meeletult ning tehakse kõiksugu võimalikke proove 12 h päevas - täiesti normaalne! Aga loengud...noh need kipuvad ununema. Esialgu puudud mõnest lonegust kuus, hiljem ei suuda enam meenutada, kas oli see eelmine aasta kui ma seal loengu käisin või millal see oli? Teoreetiliste loenguainete õppimise eesmärghil käiakse seal majas vaid sessi ajal!

Sessi peale ma veel ei mõtle!!!Hetkel olen nagu täiesti tühjaks pigistatud sidrun... Töö Estonias ja Korso (Muusika- ja Teatriakadeemia Sümfooniaorkester) nädal on teinud oma töö ning võtnud kõik ja veel enam, mis võtta annab. Ma ei tea enam midagi...mu pea on täis operette, ballette oopereid ja sümfooniaid ja Rahmaninovi klaverikontserti... Sellel nädalal olen ma läbinud päris kobeda osa leivanumbreid enamike orkestrite repertuaarist... Et ma need omandanud oleksin...no see on vahest palju öeldud...kuid siiski... - Pähklipureja, Don Giovanni, Romeo ja Julia, Lõbus lesk, Tuhkatriinu, Beethoveni 3.sümfoonia Rahmaninovi klaverikontsert... minu selle nädala kava...:) Ausõna - ma ei ole enam normaalne!!! Ega ma ei üritagi siin muusiku raske elu üle kurta...(kui, siis ainult natuke) kuid võibolla panen nii ennast kui Teid, armsad lugejad, mõtlema...

Mulle endale kerkis mõtetesse küsimus - kust tuleb jõud, et kõigele sellele vastu pidada? Loomulikult oli mul vahepeal juba kerge tervisehäire...kuid siiski, laias laastus virisen, mis ma virisen, aga ma teen ju kõik ülesanded ära...isegi erialatunnis käin...isegi trio proove teen...kõigega saan hakkama...olgem ausad ma iesgi BLOGIN...:D

See küsimus tekkis mul Korso proovi ajal...ja ma sain aru, et see jõud tulebki muusikast endast, mida nii vähestel väljavalitutel on võimalus mängida, nautida seda asja seestpoolt...iseasi oleks kuulajana iga õhtu saalis istuda...kuid ise mängida, olla, tunda -....ANDA endast kõik, siin ja praegu, et pärast saaksid endale öelda, et jah, minu panus oli maksimaalne...ja kui orkestris kõik nii mõtleksid...siis olekski see juba maailma parim orkester...sest tühja neist tehnilisest teostuse finessidest, kui hing on sees, siis iga loll saab aru, et nüüd toimus midagi erilist! (kusjuures...reeglina ettekujutus ei saa olle keerulisem omaenda tehnilisest võimekusest).

Just selline tunne jäi mul täna peale kontserti! Ma andsin endast emotsionaalselt KÕIK, mis minus tol hetkel oli...kuid eks sääraste kontsertidega ole alati seotud paratamatus - iga orkester on täpselt nii hea, kui on tema kõige viletsam mängija! Siinkohal ajalugu vaikib!

Juba peale esimest poolt (Brahms, Rahmaninov) tundsin suurt väsimust...rammestust lausa...kuid see oli positiivne väsimus... Siis veel Beethoven ...

Sellised kontserdid või etendused on nagu puhastustuli...sa oled lõpuks nii väsinud ja rahulik, sa oled midagi endast välja elanud...ja sa võid jälle uue lehekülje keerata ning uusi sääraseid katsumusi oodata! Sest sama palju kui sa energiat annad, saad sa pärast kahekordselt tagasi...

oled küll väsinud, aga õnnelik...

Ma ei vahetaks oma kiiret, segast ning üliemotsionaalset muusiku elu mitte kellegi teise elu vastu... Nii palju kirge ja nii palju tundeid...

Tunded on olulised...nad juhivad maailma, sest neid ei saa ju kontrollida, vangistada, alistada...nad on vabad! See on selline lendamise tunne...seal laval sa oled ka - hõljud pilvedes, kuid samas mingis mõttes jälle üdini kahe jalaga maas... ja pärast on nii hea tunne...

...uskumatu tunne...

Minu jõud tulebki muusikast...armastusest muusika vastu! Nii tore!

Vene muusika hing...

2006-12-06T23:23:00.000+02:00

Sain alles täna aru, kui väga ma armastan vene muusikat!!! Prokofjev, Tšaikovski, Rahmaninov....romantism! ....ma tunnen kuidas ma nende muusikaga lausa ühte sulan.

Sergei Rahmaninovi 2. klaverikontsert on lihtsalt üks romantilisemaid teoseid, mis eales kirjutatud. Mina kui üdini romantik...no ma lihtsalt naudin selle loo igat nooti...igat takti...Kui ma oleksin helilooja...elades ükskõik millisel ajastul siis...hoolimata sõdadest, modernismist, minimalismist, barokist, renessansist, klassitsismist ja Nõukogude Liidust - ma kirjutaks kaa samasugust muusikat ma arvan....kindlasti mitte nii geniaalset...kuid idee poolest - romantilist ning kirglikku...
Hetkel on meil trioga kavas ka Rahmaninovi Eleegiline trio...samad sõnad!!!! Ma olen armunud...ma oleks tahtnud tunda seda meest, kes sellist muusikat kirjutab...
Tähelepanuväärne on ka see, et klaverikontserdi kirjutas ta ju vaevu 20 aastasena...milline südantlõhestavalt kirglik ning armuvalust karjuv muusika nii noore inimese sulest.... väga traagiline...kuid lihtsalt lummav!!! Klaverikontserti mängime me Muusikaakadeemia sümfooniaorkestriga pühapäeval, 10.detsembril Estonia kontsertsaalis, solistiks Sten Lassmann

...ma ilmselt sulan seal laval....selle teose kõrval kahvatub isegi Beethoven!!!

muusika on ime, suur ime!!!

Mis teeb Maaritist Maariti...

2006-12-05T22:36:00.000+02:00

Päris tihti tuleb inimestel üle huulte säärane lause nagu "...inimesi on ikka igasuguseid..." või "Issanda loomaaed on ikka suur ja lai!" Need on märk sellest, et kõneall olevate inimestega poleks justkui kõik päris korras. Kindlasti on Teil (ja mul ka) mõni selline sõber/sõbranna, kelle puhul Te ei väsi kunagi imestamast "KUIDAS Sa seda suudad? Kuidas sellised asjad just Sinuga juhtuvad...?"

Pean kahetsuse või kurbusega...noh...pean endale tunnistama fakti, et ka mina kuulun nende inimeste "klassi", nende veidikene veidra moega olendite hulka:) Usute? Vajate tõestust?

Näide number 1: Eelmisel nädalal käisin ERSOs (Eesti Riiklik Sümfooniaorkester) kehaks (see on selline muusikute special-väljend asendaja kohta - KT kui soovite).

Nädal oli iseenesest raske - iga päev 4 tundi proovi ning alates neljapäevast andsime kontserte nii Jõhvi, Pärnu, Tartu kontserdimajades kui ka Estonia kontsertsaalis, kus ettekandele tuli üks suurepärane teos - Max Bruchi oratoorium "Mooses". Koos ERSOga olid laval veel tütarlastekoor Ellerhein, Rahvusmeeskoor RAM (alias "Metsapullid") ning 3 solisti.

Niisiis - asja kallale! Nimelt...Tartu kontserdimajas otsustasin vaheajal puhata! See pillimäng on üks raske füüsiline töö, jäsemed ja kondid ja kõik kipub kangeks minema...ikkagi tegemist ju täispingega! Minu murelapseks on just selg...niisiis otsustasin selga puhata...heitsin seina äärde pikali paariks minutiks! Väga hästi mõjub kusjuures, kõik selgroolülid vajuvad õigesse kohta jälle tagasi! Kätte jõudis aeg hakata oma samme taas lava poole seadma ning otsustasin püsti hüpata!!!NB! Just HÜPATA!!! Ja seal ta oli...otse minu peakohal...rauast elektrikapp! Loomulikult hüppasin ma otse peaga sellesse kappi! Ma kukkusin põrandale tagasi ja ei saanud aru vähemalt kahe sekundi kestel, kes ma olen, kus ma olen...ja mis värk on...no muidugi see haav veritses veits. Inimesed minu ümber pidid shoki saama...ning ehmatasid vähemalt sama palju kui mina ise :D oeh...igastahes...teine poole kontserdist möödus mul palvetades, et ma ära ei minestaks (mis poleks muidugi kaa esimene kord)...ja muidugi see peavalu oli lihtsalt meeletu! Nüüd on mul räige sinikas peas...hea et juuste alt seda näha pole...vaat selline lugu...

See panebki endalt küsima...miks mina??? See poleks mitte kellegi teisega juhtunud...ohh mind rabistajat!!:D (muidugi asjal oli vähemalt üks positiivne külg...üke kena noormees juhtus seda pealt nägema ning tuli kohe küsima "Are you ok?"...ta nimelt pole eestlane... Ilma selle pauguta poleks me ehk tutvunud...hehe

Näide number 2: Esmaspäeva hommik, kell on 8 .35 (loe: tipptund)...Maarit ja emme kiirustavad üksteist takka, et ikka õigekls ajaks kooli jõuda...!!!

Niisiis sõidava kodu hoovist välja ning u 500m pärast... KOL-KOL-KOL-KOL-KOL....

otseloomulikult....SUMMUTAJA!!! Juba kolmandat korda kukub see mu autol lihtsalt alt ära ja veel nõnda, et üks ots jääb kummilulludega auto põhja alla kinni...

Mida teeb Maarit? Käsib emal ruttu isale helistada...seda esiteks! Ning siis...(iseseisev naisterahvas) võtab käest oma uhked nahkkindad ning asub paljaste kätega auto kallale nikerdama... möödub 30 sekundit (ega ma seda esimest korda tee ju) ning tõstab uhkelt kätte saadud summutajaolluse pagasnukusse ja kimab kooli poole!!!

Alati mina ja mu õnnetumatest õnnetum Mercedes...Mercedeste Vanaema ma lausa ütleks...

Vähemalt teeb ta nüüd sellist mürglit, et kõik annavad mulle liikluses teed, arvates ekslikult, et mingi hull püssiga rullnokk tuleb...

Näide number 3: Sõidan ma Estonia parklast välja ning vahetult enne on üks veelomp, mida ma tõesti ei märka...kiirus oli mul sees, sest mul oli juba klooli kii8re...noh...tõepoolest parkla pole koht kus kiirendada...ega ma seda tavaliselt teegi...kuid sel hetkel...noh...ja see lomp...ja sealt kõrvalt vasakult tulid üks ema ja laps...no...nad said kahjuks väga märjaks ...ja see naine tuli minu peale karjuma...loomulikult oli mul piinlik...aga mu keel oli sellest ehmatusest endalgi kurku kinni jäänud ja mõistuses vasardas muudkui et "PÕGENE!"...nii ma siis põgenesin kuriteopaigalt nagu väike laps, kes oli vanaema naabri aias pahandust teinud....!

Mul on tõesti piinlik...see tädi oli veel jõuluvana kostüümis...:S

Näide 4: Kuna mul on nüüd veidikene kogu aeg peavalu, sellest obadusest, siis otsustasin pühapäeva hommikul valuvaigistit võtta...et etenduse ajal hullemaks ei läheks...ja muidugi...teadagi...hommikusöök pole mul kindlasti mitte kõige kobedam söögikord päevas! Ning kui võtta suhteliselt karmi valuvaigistit pooltühja kõhu peale, siis võib iiveldama hakata! Õnneks muidugi istusin ma pühapäevahommikusel Tuhkatriinu etenduse kenasti esimeses puldis, mis tähendab, et kenasti dirigendi põhimõtteliselt nina all! Tore! Et see valuvaigisti...see oli hea! Ta aitas valu vastu-....aga... no ütleme nii et esimene vaatus (mis kestab u 1,5 tundi möödus mul pooleldi endale korrutades, et "ma ei hakka oksele! Mul ÜLDSE ei iivelda praegu!Maarit, palun ole tugev...sa ei taha ju ometi Estonia Teatri orkestriaugus oksendama hakata...! Mul ei ole paha olla!!! ei ole!!! VÕITLE ENDAGA MAARIT!!!" ...

ühesõnaga...see õnnestus....mul tõepoolest ei hakanud paha! Võibolla oli mul liiga selgelt elava fantaasia tõttu silma ees piinlik pilt Maaritist, kes lihtsalt dirigendile sülle oksendab, rääkimata oma puldinaabrist ning klaverimängijast, kes kaa otse minu kõrval oli..... Tavaliselt näevad inimesed enne kontserte või lihtsalt enne vastutusrikkaid etteasteid sellist jama unes...aga mina...

Miks mina???

Rääkisin nendest asjadest oma parima sõbrannaga...ja ta ainult naeris...nagu ma oleksin talle mingit naljalugu rääkinud...lõpuks ta küsis... "Maarit, kuidas alati sellised asjad just sinuga juhtuvad?" "No see olengi ju mina - IT`S ME..."

...Maarit - rõõmus ja roosa...kuid endiselt siiki veidrik!!!

Pulmad

2006-11-19T00:43:00.006+02:00

On lausa ime, kui inimesed leiavad teineteist! Maailmas on ju sadu miljoneid inimesi, kuidas tunda ära see "õige"? Kuidas peab see võimalik olema? Võlukunst?

Eks mõne jaoks ole neid õigeid ju samuti mitu, aga siiki, kui lausuda see kindel "jah", siis peab ju asi tolle hetke seisuga otseses mõttes surmkindel olema. Tänapäeval on muidugi kindel vaid üks asi - kõik muutub! Lubadusi võib anda, kuid, kes teab, kas need ka täidetud saavad...

Täna (18.november 2006) abiellus minu kallis sõber, klassivend, inimene keda tunnen aastaid (u 15, kui täpne olla)...
Juba teine klassivend, kes sõrmuse sõrme sai! Registreerimine toimus Õnnepalees (ülim naiivsus muidugi, seda maja nõnda nimetada). Pulmapidu aga lubati maha pidada hoopis tuleval suvel, Pedaspeal.

Nad nägid mõlemad lihtsalt jalustrabavad välja...ning muidugi - täiesti uskumatu tundus kogu see sündmus, arvestades inimesi, minevikku, aega...kuid siiski, nende üle saab vaid uhke olla ning kõvasti rõõmustada - ilusad, õnnelikud noored...ning varsti on neid kolm...;)

...kõik mu sõbrad hakkavad suureks saama...

Väsimus...

2006-10-23T23:02:00.000+02:00

Sügis ja selline hall ilm tekitab minus kohutava väsimustunde, isegi kui ma seda ei ole. Hetkel muidugi olen, sest tööd on palju ning muid tegemisi takkaotsa päris kobedalt(ükspäev kukkusin lihtsalt kokku - kaotasin peaaegu teadvuse, päris õudne).
Kui sügis alles algab, lehed lähevad kollaseks ja pihlakad punaseks, siis on ju ilus käia kas või Kadriorus jalutamas ja mütata lehesajus... Aga see lõbutu pori ja vihm, külm tuul....ma nii tahaks soojale maale...tahaks päikest kordki päevas näha.
Eile käisin kinos - jälle üks tegevus, mis on hiiglama vahva, eriti koos hea sõbraga....ei peagi ju midagi rääkima ega arutama pärast...lihtsalt istud seal, närid kommi või krõpsu ja vaatad filmi. Kino on üks hea leiutis! Film "Lahkuminek" oli kaa täitsa tore. Mingit erakordset filmielamust just ei pakkunud, aga tegi tuju heaks...mitte muidugi selle pärast, et nad lahku läksid...aga...nohhh...saate aru!!!

Maarit, kes ootab suve...

Oktoober...

2006-10-10T13:05:00.000+02:00

Kätte on jõudnud sügis...tõeline kuldne/kollane/punane kaunis sügis. Veidike vihmane ja hall, kuid mõnel õnnelikumal päeval ka päikeseline!
Oktoobrikuu on minu jaoks olnud suhtelisalt seiklusrikas - nimelt võeti mind tööle Estonia Teatrisse. Küll ainult kolmeks kuuks ning ühe teise inimese asemele kuid siiski... Päris raske on muide...hommikud ja õhtud ikkagi kinni. Eelmisel nädalal olin ilmselt orkestriproovides kja etendusteal rohkem aega kui unetunde oli. Mõne etendusega , mis juba aastaid kavas on ei tehta aga üldse proovi...ja nii tuligi mul nii Carmenit kui Coppeliat hoopis noodist mängida...otse etendusel. Keeruline! Aga ma olen suht õnnelik - väsinud, kuid õnnelik!
vaat selline sügis...

Romantiline rongisõit lapsepõlve mängumaadele...

2006-09-24T22:56:00.000+02:00

Sõitsin täna üle pika pika aja jälle maale. Rongiga!!! (Põhjus selleks oli muidugi lihtne - mu auto on juba pikemat aega "surnud".) Nii hea tunne oli istuda Nõmmel rongi peale...loksuda tsuhh-tsuhh tund ning 5 minutit....ning....oppaaaa, viimane peatus - Riisipere!!!
Imelik kuidas ajaga mingid asjad kohe üldse ei muutu. Jalutades rongijaamast koju, tundusid kõik koerad ikka sama häälega haukuvat nagu 10 aastat tagasi ning iga kivi ja rohulible olid samas kohas. Vaade koduhoovist viljapõllule ning naabertaludele, kirikule...õunapuud...kõik on muutumatud. Aiad, mis kunagi mu vanaema sõbrannede poolt üles olid vuntsitud ning ohtralt lilli täis, olid siiski täna siiski mõnevõrra kurvema moega...
Eile algas sügis ning just selles varasügiseses õhus ning valguses tekkis tõeline lapsepõlve nostalgia...kõik need vanaemaga veedetud suved, herned, tomatid ja keedised-hoidised, mängud tädipojaga...need unustamatud lendlevad fantaasiatunnid vahtra otsas(seal kõige kõrgemal, kuhu vähesed ronida julgevad). Õunalõhn... Lehmakari kauguses... Kirsipuud...
See kõik oli nii ehe...kunagi...

Kuid nüüd... Muutunud on ka muidugi palju - mina.

Edukad ja ilusad...

2006-09-14T11:01:00.000+03:00

Eile õhtuks sain oma sõbrannalt kutse uues kuues club Panoraami. Tavaliselt ei ole ma just eriline klubide fänn, kuid lõbusa seltskonnaga ja tasuta kutse, miks ka mitte eksole! Asja tuum seisnes selles, et seal toimus hoopis üks väga fancy üritus - minu koolivend Mihkel Mattiiseni sooloplaadi "Lihtsalt oma teed" esitlus. Veiniklaasid, suupisted, tasuta joogid - nagu päris....täielik VIP-värk. Bänd ise oli ka tore, kuigi eesti disko/pop pole kunagi mulle isiklikult just eriti südamelähedane olnud.
Tundsin, kuidas ma üldse ei sobinud sinna...ärimehed, kõrgklassi tibid, eesti popstaarid ning lihtsalt avalikuelu tähtsad ninad koos.
Seal oli normalseid inimesi muidugi kaa, muuhulgas paar pedagoogi meie Muusika- ja Teatriakadeemiast.
Aga samas, väga vahva! Mihkel ise sõidab paari päeva pärast koos teise noore üliandeka pianisti Age Juurikaga koos klaveriduode konkursile, San Marinosse. Klassika- ja popkarjäär - two in one! Respect!

http://www.sloleht.ee/2005/09/01/elu/180118/

vanad autod ... i just HATE it!!!

2006-09-12T22:07:00.000+03:00

Pärast fantastilist üheloengulist päeva ning paari tundi ühiskondlikult kasulikku tööd Üliõpilasesinduses, otsustasin närvide rahustuseks veidikeseks Ülemiste keskusesse "Shoppama" minna... Hea plaan! Trotsides fakti, et ma ei kannata sääraseid avalikke kohti, suutsin seal isegi aega väga kasulikult veeta: Kaaludes eseme tarvilikkust erilise hoolega, saingi ühe toreda hilbu külmaks talveks! Teatades rõõmusõnumit oma emale, sai ootamatult telefoni aku tühjaks! Nojah, ongi parem. Mõtlesin, et saab õhtu rahus veeta. Kuid siis...istusin autosse ja klõpsti...ei taht teine käima minna raibe - aku täiesti tühi....tegi paar jõuetut häälitsust...ja enam polnud mõtet proovidagi! Jahh...kas ma mainisin et mul oli telefoni aku tühi? See tänapäeva elu eksole...ilma telefonita nagu lehm libedal jääl, midagi teha ei saa!
Ehk siis...oli kaks varianti...kas ise autot lükata või paluda keegi appi...keegi mees! Mida teeb üks ehtne lõvinaine - ropendab ägedalt veidi...ning otseloomulikult hakkab ISE autot lükkama...sest ÄKKI saab naisterahvas ise hakkama kõigega. No piinlik tunnistada...aga ma ei näinud sobivat meesterahvast silmapiiril, keda kenasti paluda mu romu käima lükata... Aga hämmastama panev on fakt, et mitte keegi ei märganud reaalselt autot käimalükkavale naisele appi minna....hämming!!!
Mehed, mis teie peas toimub? Ego nii suur? Auto on vana küll ja Armani või Hugo Bossi stiilne ülikond ei käi kokku vanade romudega ja need valged käekesed...hoidke need oma äripaberite jaoks...kuid siiski....
Lõpuks, kui olin omal käel lükanud auto keset parkimisridu ning ühele viisakale, venerahvusest mehele, õieti tema autole ette jäin, aitas ta mind hädast välja...(vana hea trikk süüde sisse, teine käik, sidur alla ning hoo pealt järsult sidur lahti...ja gaasi!!! Aitab peaaegu alati!)Vurasin lõpuks sealt minema...
Akadeemia juures ei julgenud süüdet väljagi lülitada...selle eest muidugi hoolitses mu üks parim sõber (vahel nii toredalt udu), kes istus hetkeks autosse, et veidi juttu ajada...ning automaatselt kokkuhoiu instinktist haaras süütevõtme ning lülitas auto välja....ma ei jõudnud ju talle kohe kogu lugu rääkida....oiii ma naersin....aga õnneks sain ma ilusti auto tööle tagasi.

Vot säärane hämmastav lugu juhtus minuga täna...

9/11

2006-09-11T21:33:00.000+03:00

11.september...5 aastat tragöödiast, mis raputas kogu maailma ning pani kahtlema ideaalsena tundunud "American Dream`i" kutsuvas sädeluses ning turvalisuses. Palju inimesi, palju tuletõrjujaid... Terroristid... Enesetapp... Kui kohutav!
Kurb on seda meenutada...kuid ometi jääb see meist ju nii kaugele ja Eesti on kodu...see on ju turvaline pesa kus midagi ei juhtu. Mis siis, et liiklus muutub päevast päeva aina hullemaks, mis sellest et poliitikud on täielikud tõprad, mis sellest et täna astus Haabersti linnaosavalitsusse sisse 74aastane mees relvaga ning tulistas 5 inimest.
Elu on ilus...mulle on alati meeldinud nõnda mõelda...kuid mis maailmas lahti on? See pole enam tasakaal, vaid sulaselge hullus.
Mõelgem sellele...

2006-08-28T22:03:00.000+03:00

You Have A Type A- Personality

You are one of the most balanced people aroundMotivated and focused, you are good at getting what you wantYou rule at success, but success doesn't rule you.
When it's playtime, you really know how to kick backWhether it's hanging out with friends or doing something you love!You live life to the fullest - encorporating the best of both worlds

"...Bon jour, les Enfants..."

2006-05-30T23:30:00.000+03:00

Küll ma olen laisk....no vaadake siis nüüd...täna on juba 30.mai.
Igastahes, kiire ja stressirohke artisti elu juures on aega vähe nende mõnusate tugitooli ja arvutiminutite/tundide jaoks.
Reisida on aga hirmus tore ja ma tahan oma muljetest siiki tasapisi (noh nii vaikselt hoogu võttes ) jutustada:)

Pealegi on käimas praegu tihe sess Eesti Muusikaakadeemias ning see kärbib ajavarusid tunduvalt!

...noh...hoovõtuks ehk piisab...nüüd mul südametunnistus puhas...vähemalt olen MIDAGIGI kirjutanud...

...mitte et ma oma südametunnistue pärast vaid kirjutan...;)

ciao bambini...

aga...

2006-03-28T21:38:00.000+02:00

...ma ei saa üldse aru , miks ma kogu aeg nii väsinud olen...:S

tahaks kuhugi, kus on rohi rohelisem ja taevas sinisem ja inimesed positiivsemad...
Siin on kõik nii hall...kuidas siis saakski rõõmsat meelt hoida...

2006-03-04T23:22:00.000+02:00

1. Avalda kogu nimekiri oma blogis (koos nende nelja punktiga).

2. Tee rasvaseks väited, mis kehtivad Sinu kohta.

3. Lisa üks väide, mis kehtib Sinu kohta.

4. Järgmise nimekirja avaldaja leiad sissekande kommentaaridest.

1. Olen eestlane.

2. Tegelen aktiivselt blogimisega.

3. Olen kunagi murdnud ninaluu.

4. Jumaldan tumedat sokolaadi.

5. Ma tahan Teda kallistada.

6. Mul on kaks last.

7. Minu jala nr on 39.

8. Kirjutan luuletusi.

9. Mõtlen väga-väga ühe kalli inimese peale ja soovin, et ta terveks saaks.

10. Ootan kevadet.

11. Elan Soomes.

12. Armastan merekohinat ja tuuli.

13. Jumaldan mootorrattaga sõitmist.

14. Mulle meeldib kududa.

15. Mul on kodus kaks vallatut kassi.

16. Pean lugu Viljandi Folgist.

17. Naudin lumesajus jalutamist.

18. Olen ülekaaluline;)

19. Ma armastan bossanovat.

20. Olen segaduses kuigi ei tahaks olla.

21. Mul on sinised silmad.

22. Ma elan maal.

23. Mulle meeldivad mittesuitsetavad tüdrukud!

24. Armastan kaua magamist.

25. Jagan kodu väikeste ja karvastega.

26. Ma armastan muusikat!

Algust tegi Margo, jätkasid Otto , Daki, Ieska, NjaH, Kajakas, Maret, Liana, Triibik, Aet, Elviina, Oravake, Jutupaun, Ing., Lapiliisu, Greet, Eva-Liisa, Duhh, Terje, Mikk, Elsa, Tiiu, Mait, Kaku, Thredahlia, Liisu, ja mina - tegelikult oli neid veel vist, aga ma rohkem ei jaksanud jälitada:)

?

2006-02-28T22:06:00.000+02:00

Ma siin hakkasin mõtlema, et huvitav küll, kas see , et mul viimasel ajal pole midagi eriti öelda...netimaadel...on põhjustatud sellest, et elan igavat elu???
Kas elan?

Tegelikult ma ei teagi selle küsimuse vastust...:(
Mis on igav, mis on "huvitav"...?

...see on küsimus...

2006-02-27T00:33:00.000+02:00

adopt your own virtual pet!

My Way

2006-02-13T22:45:00.001+02:00

Ma olen alati olnud suur unistaja. Olen sellest ise täielikult teadlik. Seda on mulle tihti ka ette heidetud. Aga hoolimata kõigest unistan, ootan, loodan ma siiski kõike, mis enamiku realistide arvates üsnagi muinasjutuliselt liialdatud on.
Mu elus on olnudhalvemaid ja paremaid aegu, muresid ja probleeme, seda just lähtuvalt minu enda sisemusest, kuid kunagi, mitte kunagi pole ma kaotanud rõõmsat meelt ning lagisevat naeru, mida ma ikka harrastan...(sedagi on ette heidetud..:)
Kuid nüüd...nüüd ma olen suur! :) See kõik hakkab käest libisema...Maailm aga jäänud väiksemaks ning kõik need lapselikud elluvaated ja arvamused asjade kohta, unistused pole enam nii roosilised...kõik on tõsine ja rusuv...
Rõõm on, kuid mitte enam nii siiras kui enne...ma tahan ja suudan sellele masendavale hallusele veel vastu seista, kuid mitte enam kauaks...üksi ei jaksa ju...tahad ikka kedagi enda kõrvale , kellega muresid ja rõõme jagada...kedagi, kelle eest hoolitseda, kelle sülle panna pea ning kellele teha pai, kui ta seda kõige enam vajab...
Kust küll ammutada jõudu...?
Sõbrad...jaa, sõbrad...need on parimad inimesed mu elus, perekonna kõrval. Nad annavad jõudu...
Aitähh, Marian, Maria ja Britta , et olemas olete...ma armastan teid täiega;)

Ma tunnen, et hakkan väsima...ja mulle ei meeldi see...ma pole kunagi tahtnud "suureks saada"
...suured inimesed on nii õelad ja ma ei taha nende moodi muutuda...
Juba siis, kui esimest korda elus Pipi Pikksukka lugesin, lubasin endale, et ma "...eales suureks ei kasu..."

...hinges jään alati lapseks:)

...teisiti ei saa...its my way...

pisarad

2006-02-08T23:53:00.000+02:00

...miks kunagi pisarad otsa ei saa? muudkui tulevad ja voolavad põski mööda alla...

...õnnetu...

What the ...

2006-02-07T23:20:00.000+02:00

Kas teil pole vahel sellist väga veidrat tunnet, nagu oleks sipelgad püksis või midagi?
Mind valdas terve päev selline teatav rahutus, ärritus, püsimatus...kui üritad midagi korralikku ja asjalikku teha siis - varsti mõistad, et pole mõtet! Tormad maailmaruumis kaootiliselt ringi nagu purjus elektron kaetud teeklaasis... Tahtmist aktiviteetideks isegi on, kuid samas ei ole kaa...tahaks linna minna...kuid nii hea oleks hoopis kodus Doris Kareva luuletusi lugeda (lemmikud) ...aga kohe kui raamatu kätte võtad on peas hoopis teised "jube lahedad" ideed...mis ei kannata oodata homset ja neid tuleb viivitamatult realiseerima hakata...
Lõpuks mõistad, et need on täiesti ebareaalsed ning pettud endas siiski... Teada värk - pärast istud niikuinii ikkagi msnis nagu alati...ajad maailma kõige lollimat loba, millest keegi midagi aru ei saa ning naerad täiega nagu ameerika komöödiasarjade harimatult rumal stuudiopublik...kuid miks??? Kas sellistes asjades väljendub see tohutu intellektuaalsus, mis muusikutel keskmisest kõrgem pidavat olema...ei tea...tavaline lihtsurelik, piinlik kohe enda pärast... "get a life!" Istub üksi kodus ja kekutab ringi...
Vähesed mõistavad...
Ja üldse...Mis mõte sellel kõigel on...? Raske on kirjeldada tundeid...miks?
...tunded ju juhivad maailma...sest nad on ainsad nähtused, mida kontrollida ei saa...
ja üldse ...mis tunded???Miks ma nii palju tunnentest räägin....kas eelmine aasta on unustustehõlma vajunud...

Ebastabiilsus on debiilsus...ja mina olen idioot!!! M.K. 2006

Äratundmine.

2006-02-05T23:08:00.000+02:00

Jah, olen kindel, et see oli Tema! Stiilne, nagu alati! Ta möödus minust... lastes kergelt lendu ühe ebamäärase lause, mis mind siiani kummitama on jäänud...see oli nagu "äratundmine", mis mind valdas...teadsin, et oleme mõnes varasemas elus seotud olnud...raudselt! See tunne oli nii kindel ja sügav...väga turvaline...nagu salasõna, ligipääs millelegi...võti...jah...võti minu südamesse...
Silmad...need peaaegu meresinised silmad, mis peegeldasid kogu tema imelikku jumalikku loomalikku loomust, kõikide hingesoppide sügavust, headust, jõulisust, siirust...
Kerglaselt kummalise irooniamaiguga saatis ta minema takso, mis miskipärast totralt keset teed ootas...
Ta pöördus tagasi...jäi mu juurde...oli see märk?...kõik toimus nii kaootiliselt...
"...kuid miks...miks mina...?"
Ta vaatas mind...naeratas heatahtlikult, paitas hellalt mu tuulest viidud ning külmast pragunenud juukseid, kohendas mu musta baretti ja suudles mind siis pehmelt huultele...kummaline!
Tundsin, et kerkin...see oli see samasugune tunne .... see tunne, kui sõidad auto või bussiga mäest hooga alla...nagu vabalangemine...kuid ülesse poole...gravitatsioon päikese poole...liblikad lendasid, linnud laulsid...ja muusika...muusika kandis meid roosal pilvel...inglikoorid.....see oli imeline...ning...

...ma ärkasin taas...

...peatükk Unenäoraamatust...

...elu?

2006-02-02T21:38:00.000+02:00

...kas elu on karmilt ebaõiglane või õiglaselt karm...?

miks?

...puhkus...

2006-01-23T20:59:00.000+02:00

Viimased nädal aega olen hoidnud oma tädi maja, kes Egiptusesse puhkama sõitis! Nii kahju, et see aeg juba pea otsas on...küll on vahva hommikul kaua magada, kellelegi aruandmata, miks?...öösiti msnis passida ja lolle nalju teha......juua kohvi ning vaadata aknast välja kas või mitu tundi järjest...panna muusika kõvasti mängima...või lihtsalt vaikust kuulata...see on vabaduse tunne...
Kõige vahvam oli tulla sõpradega kell 6 hommikul peolt ja pidu edasi teha...uskumatud inimesed...
Aga nüüd on vaheaeg...ma ei taha mitte midagi asjalikku teha...täielik puhkus...neljapäeval sõidame arvatavasti Mariale Soome külla...ma juba ootan seda...

p.s. mis on parim kurbuse ravim?

Teadmiste ammutuskuur on lõppemas...

2006-01-17T17:37:00.000+02:00

Täna hommikul kell 10 jalutasin nagu tavaliselt raamatukokku sisse...järsku valdas mind selline võimutsev tunne süütada kogu raamatukogu...panna lihtsalt tuli otsa...mitte suurest vihast raamatute vastu, ohh ei ...ma armastan raamatuid...kuid see tunne oli nagu suurest egoistlikust tülgastusest kooli vastu! Tahtsin, et see süttiks jalamaid ning mina saaks lennata rahulikult kaugele nagu valge postituvi.
Ma olen nii palju viimasel ajal õppinud...mitte lihtsalt formaalselt õppinud vaid ikka teadmisi ammutanud...see on vahva, ma ei kurda üldse....ma polegi päris loll, jääb ikka külge veel midagi...lihtsalt mingil hetkel tuleb blokk ette, et hèla-hèla...võtaks aja maha...
ahh, kui ainult see prantsuse keel kaa tehtud saaks...ja klaver...:S (üldklaver=keelpillimängijate vihkamisobjekt!)
Üleüldiselt on nii, et siin Eestis on elu-olu siiski niivõrd hall, et ma enam varsti seda kannatada ei suuda... Ometi ei saa öelda, et aega on harjutamiseks vähe...õppida saad kaa kui ainult tahad...kuid mingit motivatsiooni...inspiratsiooni...energiat...seda pole...ei oskagi öelda millest see tuleb...võibolla on see ainult minu probleem...ei tea...Ma ei tahaks lihtsalt massi sulada...mass on igav...kuid varsti ei jaksa enam vastu punnitada...
Kõik on meil siin suured egoistid...muudkui kes-krabab-endale-rohkm-tüüpi inimesed. Suurushullustus-...suured majad...suured autod... "...nüüd on teised ajad, suuremad on majad..."(teate seda laulu?)

Nojah...igatahes mul tuli juba ammu mõte, et kolmandal kursusel siit Eestist ära minna, Stockholmi Kuninglikku Muusikaakadeemiasse :) ma tean, et mul tuleks veel roppu moodi vaeva näha...aga ma tean ka, et ma saaks sinna...
Ja nüüd kui paberite saatmise tähtajad saabusid...ei! Ma ei lähe! Ma ei saa...
Pärast pikka vestlust erialaõpetajaga sain ma aru, et ma üritan põgeneda...äkki mujal on parem...kergem...toredam...keda ma petan?...eks ikka ennast!Mul on maailma parim õpetaja...vähemalt mulle praegu siin...mu sõbrad on siin...mu pere...ja ehk kui jään...siis...hmm...äkki teen veel kellegi õnnelikuks...

Igal juhul...tahtsin minna Rootsi ennast otsima (ka pillimängus ennast otsima)...kuid ma olen ju siin...mu juured on siin...! Ühesõnaga...enne peab ennast paika panema...ja siis käima kuskil mujal ära...minu jaoks on lihtsalt vara veel...mu oskusi lihvitakse siin suurepäraselt...ja kui ma siis kunagi pesast välja lendan...siis on mõtet minna kaa juba...

...aga tegelikult olen hetkel täiesti haige...ja ei vastuta oma sõnade eest 102% ...

...eks ma siis magan nüüd veidi ja õpin selle prantsuse keele kah ära...:D

ikka mina...

päikest!

...öine uitamine...

2006-01-14T04:22:00.000+02:00

...vahest kõlabki see imelikult ... kuid und lihtsalt enam ei tule...kuulan Norah`t...ja mitte mitdagi parata ei saa, et sõba silmale ei saa...:)
Kurbus hõlmab hinge (võibolla) ...
Sõpradega oli pidu...ja uskumatu kuid tõsi...olen viimane kes veel üleval...(mõnikord on peod karmimad, kuid seekord leebe...). Sõbrad on üle kõige...
Mõtted uitavad ringi ses suures maailmas, tunnetan seda sõnul seletamatut miskit enda sees, ümber, mõttes, lihases...veres...mis see küll olla võiks...
Milleks mõelda niii palju, kui saab mõelda vähem...kergem oleks....või mitte?
Käisin täna Tallinna Kammerorkestri kontserdil...jahh...see pole enam see, mis varem...Kaljuste juhatamine oli super, kuid orkester...ei, arenemine tekib alles paari aastaga, kui nad liiga palju uusi juurde ei võta...Pärti mängiti...see oli muidugi muusika, mis rääkis enda eest...sõnu pole rohkem vajagi nagu...külmavärinad läbisid mind vähemalt 5 korda ikkagi...mis sellest, et esitus ei kannatanud väga kriitikat....
See muusika paneb lihtsalt endasse vaatama.....müstiline...rohkem pole öelda midagi....

...pealegi on öö...jahh...

mul on öelda nii palju, kuid ometi vähe...
...ma ei söö, ei maga,
...mõtlen vaid tähtedest ja kuust, mis sinna kaugele jäävad...

...oo ajatu unelm...sinna võib uppuda.....selles unistuses, sulnis.....seal võib kaua elada...oma 20 ja pool aastat hakkab täis tiksuma...

oo suur saatus, mis sul veel öelda on....kardan mõelda....

...armastan armastada...

...see see tunne ongi ju....

...oi ma olen plindris...

..jaanuarimõtted...

2006-01-06T21:24:00.000+02:00

...nii...keegi ütles mulle, et on veel viimane aeg head uut aastat soovida - siiski Kolmekuningapäev! Kõikidele palju õnne ja armastust siis uueks...;)
Sess on täies hoos ja ausaltöeldes pole olnud jaksu mõtteid muule viia kui ainult õppimisele...seega pole jõudnud uusi postitusi teha...
Aga uusaasta pidu oli meil lihtsalt suurepärane...palju nalja sai...eks näis mis tulevik toob, kuid ma tean, et see aasta tuleb hea, parem kui eelmine...kindlalt! Ma olen igal juhul otsustanud, et 2006ndal armun kõrvuni ära...=)

Ohh...elu on lill...ja mul on hea meel, et elan...

päikest!

nii...

2005-12-31T21:46:00.000+02:00

...tegelikult tahtsin vaid öelda, et ...head kärtsu-mürtsu-pauku ja parimat uut kõikidele...

...I love to love and I hate to hate....

Mõte...

2005-12-30T21:18:00.000+02:00

...kes tuleb minuga sinna metsa jalutama...?

Reval Cafè

2005-12-30T14:41:00.000+02:00

Istusin täna hommikul tükk aega Reval Cafè`s, endine Balti Sepik, Pärnu maantee ja Sakala tänava nurgal. See on hea koht, kui oled liialt vara kooli jõudnud, võtad klassi, et harjutada...võtad isegi pilli kastist välja...kuid siis mõistad, et ilma kohvita sa käima ei lähe. Nii siis kandsidki jalad mind kiirelt sinna.
Remont on seal küll tehtud ja koht on keskmiselt mugav ja hubane, kuid need müüjad on ikka samad...kui neil on paha tuju, mis neil enamasti ka on, siis näitavad nad seda kindlalt ja valjuhäälselt! Väga häirivalt mõjub, kuid samas, kui sul endal on hea tuju siis tundub see metsikult naljakas...pole just ilus lõbustada end teiste paha tujuga...aga kui ma teen seda endamisi, hästi vaikselt, siis pole ju hullu...või?

Mõnus kange kohv...kõlaritest tuli Frank Sinatra...ja pealegi sain ma parima koha akna all, diivaniga;) mis võiks veel parem olla...hea kohv , õige muusika ja vaade ... mis sellest et linnamelule...sedagi on vahel nii põnev jälgida...
Üsna pea istusid minu kõrvallauda 2 minust paar aastat nooremat tüdrukut. Neil mõlemal olid uhked läpakad laual ning teetassikesed seal kõrval...noored uusrikkad, vähemalt selline suhtumine paistis silmadest... Raudselt õpivad nad EBSis ärijuhtimist või suhtekorraldust...või siis käivad üldse keskkoolis (mitte halva pärast aga...ärge solvuge, kes ärijuhtimist õpivad...ega see halb pole...äriinimesi on ju kaa vaja...). Lihtsalt mulle ei meeldi inimesed, kelle silmist sa näed põhjendamatut ülbust ning arvamust et ta on teistest parem, sest tal on läpakas...pealegi see ongi kõik mis tema silmist paistab...ehk siis tühjus...vaevalt, et ta teab midagi kunstist, või oskab hinnata head muusikat või kas ta üldse on kunagi ooperis käinud? Kas ta loeb üldse raamatuid...no peale Põhiseaduse ja Majandus õpiku...kas ta üldse näeb elus neid väikseid detaile, mis vahel nõnda palju rõõmu teevad...?
Mul tekkis tunne, et võtan meelega oma PABERIST päeviku välja ja hakkan kirjutama...
Alguses käisid nad mulle tõsiselt pinda, kuid siis mul hakkas neist hoopis kahju...nad ei vahetanud omavahel peaaegu mitte sõnagi...mõelda vaid ...kui mina läheks oma 3 parima sõbrannaga kohvikusse ja me kõik võtaks läpakad välja ega räägiks eriti...kuhu jäävad need igapäeva-uudiste jutustamised...emotsionaalsed diskussioonid ja naerupahvakud...ohh, küll mull on hea meel, et ma veel päris arvutifriigiks pole saanud. Reaalsus tuleb ikka säilitada. Aga eks see olegi see MSNi-põlvkonna fenomen...kurb...
(iseasi on muidugi nendega, kellel reaalselt on vaja läpakat töötamiseks)

Ega ma isegi täiuslik pole....aga sellegipoolest tulid mulle pähe just sellised mõtted...
Aga ma olen õnnelik selle üle, et mulle üldse mingid mõtted pähe tulid, sest need tüdrukud arvatavasti isegi ei näinud mind...

Ma olen olemas...

Lihtsalt selline mõte tuli...

Üks ilus luuletus...

2005-12-30T12:35:00.000+02:00

Leidsin selle luuletuse kunagi internetist, täpselt ei mäletagi, mis leheküljelt...aga tean, et kui esimest korda seda lugesin, valdas mind äratundmisrõõm - keegi tunneb samamoodi nagu mina...Eks ajapikku on palju muutunud - "...me pole täna need, kes olime eile...ka homme pole me enam need, kes oleme täna..."
Igal juhul siin see on...(kahjuks ei tea ma autorit)

Anonymus

Ma näen, aga ei vaata.
Ma lepin, aga ei kaota.
Ei mõtle Sinule, kui sulen silmad,
ometi unenäos Su juurde tulen.

Armastan päeva, aga öösiti ärkan.
Olen hajameelne, kuid kõike märkan.
Reegleid jälgides neid purustan.
Kõike mäletan, vahel iseennast unustan.

Olen tugev, kuid vajan Sind.
Olen tuvi, vahel sinilind.
Kallistan, aga ei puutu.
Olen muutlik, kuid ei muutu.

Joostes seisan paigal.
Naeratades pisaraid peidan.
Olen kerge, aga rõhun.
Tahan luua, aga lõhun.

Olen eksinud, kuid Su leian.
Lasen minna, aga südames hoian.
Olen suur, aga ometi väike.
Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike.

Olen vaikne, aga räägin palju.
Vahel näed mind, vahel mu varju.
Ütlen hüvasti, kuid ei lähe.
Olen liiga palju, aga ikka veel vähe.

Olen harjumus, millega Sa iial ei harju.
Mul on valus, aga ma ei karju.
Koristan, aga kõik on ikka sassis.
Minus on müstikat rohkem kui kassis.

Ei ole ma igavik - olen vaid hetk.
Ei ole ma sihtpunkt - olen Su retk.
Olen päev, mil säravad tähed.
Saadan Su ära, kuid ei taha, et lähed.

Ma andestan, kuid ei unusta.
Ma haavan, kuid ei purusta.
Tahan teada, kuid ei küsi.
Olen vaid hetk, mis ei püsi.

Kaunis...minu meelest...

...taas midagi rubriigist "Lapsesuu ei valeta"...

2005-12-30T12:06:00.000+02:00

Poliitikud sarnanevad mitmes mõttes tavaliste inimestega. See on selleks, et neid läbi ei nähtaks. (Hilde, 10-aastane)

Poliitikutel on tihti kõrvad natuke laiali peas. Nad lubavad rohkem kui kuulevad.
(Isak, 7-aastane)

Sul peab mitu paksu nahka seljas olema, kui tahad poliitikuna töötada.
(Trygve, 10-aastane)

Poliitikud mõtlevad natuke rohkem kui tavalised inimesed. Nad mõtlevad umbes pool tundi päevas. (Gisle, 8-aastane)

Poliitikuid valitakse nii, et nad seda ise ei tea. See ongi salajane hääletus.
(Marie, 8-aastane)

Poliitikud ei anna kunagi järele. Nad ühe käega võtavad ja teisega lubavad.
(Espen, 8-aastane)

Ma ei usu, et on kerge olla poliitik, sest kõik vihkavad neid. Ka nende perekonnad.
(Mattias, 8-aastane)
Kõige tähtsam poliitiku jaoks on harjuda mitte kuulama, mida rahvas ütleb.
(Markus, 8-aastane)

Poliitik peaks eelkõige olema aus või vähemalt jätma sellise mulje.
(Sam, 10-aastane)

Poliitikud on tihti väga radioaktiivsed. Muidugi kui nad just teleekraanil ei esine.
(Regina, 7-aastane)

Talvised mõtted...

2005-12-28T19:06:00.000+02:00

Nii...olen minagi asunud netimaa avaratele niitudele ringi luusima - oligi juba aeg.
Mõtted on ikka iga inimese oma vara, kuid vahel on vaja kusagile maanduda ja märk maha jätta! Ei pea seda alati vanamoodsal paberkandjal tegema(nagu siiani)...Jäägem moodsateks;) Katsetame uusi asju, elame, seikleme hotellides...heh..
Täna hommikul aknast välja piiludes täitis lausa nostalgiline tunne mu hinge...sel talvel on lund üleootuste palju ning vasttõusnud päike sillerdas kummalistes toonides lumelt vastu. Tahtsin kangesti kelgutama minna:) Justnagu lapsepõlves koolivaheaegadel. Toona tundus see muidugi kõvasti lõbusam...Heakene küll, kelgutama ma siiski ei jõudnud...
Kella ühe paiku päeval helises telefon...võtsin vastu ning keegi ei rääkinud midagi...aga samas kuulsin kaugelt tuttavat häält...jah, see oli mu õemees ja helistajaks mu väike 5-aastane õepoeg, Martin. Nii vahva on kuulata sellise nutika selli heietusi telefonis...tahab temagi ju täiskasvanute kombel oma tähtsaid jutte telefonitsi arutada.
Lapsed on märk sellest, et aeg tõepoolest kiiresti liigub. Mõnes mõttes pean ennastki ju veel lapseks..ega kavatse veel niipea suureks saada. Igal juhul...see oleks nagu äsja olnud kui tormasin koolisööklasse sisse ning teatasin õhinal "...ma sain tädiks..." Aasta siis oli 1998 ja sündis mu õe esimene laps...Helena...ta saab jaanuaris 8...ohh jahh...uskumatu...
Talv on nii ilus...võikski jääda vaatama lumevaibaga kaetud loodust...ja pildistada täis 1000 filmi...ometi...nii paljud asjad vajavad tegemist...see kõik...see kõik ... elu on ilus...aga see tunne, kirg ja tahe seda kellegagi jagada on vahel minust suurem...aga las ta praegu olla...
Üksi kipub nukrus küll veidike peale...aga siiski on vabadus hea asi...eks need pisaratest nõretanud patju ole kaa olnud...

jutt kisub segaseks niiet...aitab jamast...

M, kellel on head mõtted peas...